ilmub piki raami hingederivi,
kes hüppevalmis, keda näib hoidvat ahel.
Mõni merelehel, mis on veekarva,
tabab elumärgi, peatab sel pilgu.
Mõni üksik kajakas ilmub harva.
OLLA PÄÄSUKE
Sööstavad
üksteisest välja
nood, pudenevad
välja oma esimesest soojast salgast, üks-
teise järel, löövad laiali
oma kärmed patrullid,
hajutavad väed kohkumatus ägeduses,
ja vaat kuidas viskuvad,
musta pideva joana,
üles, kõrgele õhku, ent sest on vähe ?
üksnes
esimene proov
on see, kokkusurutud leegi
esimene sähvak
siis venitab
igaüks neist kõrgusse ? igaüks
veel, nii tahaks ? oma sööstu,
aga mitte väljapoole
oma õhuvälu perimeetrit,
mitte väljapoole oma jõu ulatust.
ja piiri puutunult naasevad jälle,
tiirlevad tasa suurel kõrgusel,
viskuvad taas hooga
tolle ammendamatu
purskkaevu suhu.
Kas on piina
või õnne ses tunglemises
või selles pingutuses?
mis on selles elu
keerlemises iseenda tarastikes?
Vabad on
need hinged,
ent vabad liikuma
määratud rütmiga…
mida ütleb väljakaranud vedru
mida kiirjas tõus
ja tõtakas noolesadu ?
sageli jääb hämaraks,
teinekord lubab end lugeda
mõte,
mis on kirjas igas osas,
igas toimivas osas.
Seda nad ehk
väljendavadki, kiljuvad seda vahkvalu ja joobumusega,
raevuvad sellest ?
see ongi nende pääsukeseks olemine,
selles püsituses on nende rahu.
Paneb tähele aeg
ta vargsust, reedab
võpatus inimese.
Aeg, inimene,
kes kohkub
keset püsikindlat aega,
oma kestvuses paigalejäänut,
kulgemises liikumatut.
Inimese aeg
ajaga võrreldes ?
ta tõstab oma
hetkedest, näilistest igikestvustest
rusika ? nood on kadunud,
need röövitud selles võitluses…
aga seal ta on, süttib
künka tipul,
teda puutub
uus tuul,
ta hiivab ankru,
helesinises
ja kullas pihustub tolmuks,
valutav aeg
lihas, ajaloos.
S-ile
Triin Soomets
ära kyynista enam oma tundlikke kohti
nad tahavad õitsema hakata
maailma tasemel
nii su köögis, nukruse tipus kui mõistmise
madalal asemel
ära keela karussellihobustele leiba
keera kuradiratas kaheksaks
pane parem lõbustuspark yldse kinni
sest oi kui kõrini
– – –
läheme kirdesse
kahe veeuputuse vahel
ühe tsivilisatsiooni lõpupoole
miks on kõigel kaks otsa
kysis pisike inimene
ja mulle tuli meelde üks hea luuletus
ytlesin et ymmargustel asjadel ei ole
nagu õunal ja armastusel
aga miks ei ole
aga me võime need ribadeks lõigata
siis
– – –
niisiis läheme loodesse
praos jääaegade, kivikirveste, mõistatuslike templite vahel
projekteeritud meridiaanide järgi ammu enne meridiaanide ?avastamist?
tõmmates kõik lõpmatuse liistule
tehes hästi süüa
jättes lilled kasvama
loobudes paberarvetest
vilistades koera lõikudes kyyslauku vastates valikuliselt meilidele
sinu ID on tolmunud sirelileht
sama hästi kui võrkkesta kujutis
sõrmejälg sünnikaart
maailma tase on sinu tase
just praegu
tunned
olete tasa
Hea
Karl Martin Sinijärv
Sonimüts peas ja varbad külmad,
rõdu pealt tulnud nad jahedad.
Joogiga ähmasemaks said silmad.
Tekstid on tuimad ja tahedad.
Ah nii.
Kas ma peaks
magama?
Kas ma peaks sööma?
Küsimused on lahedad.
Kas ma peaks
kedagi vöö alla
vaatama panema,
töö alla öö ma võiks jätta ju
magamata
ja mahedaks?
Uni näib.
Äi põle mõte see hüva nii sugugi.
Meil on ju Eesti ja meil on
me Kohustus.
Kohustus töötada,
töötada ööta ja
ses on vaid rahvuslik uhkus,
ei ohustus.
Surevad nõrgad
ja kärvavad lollakad!
Kui mina koolen,
siis sööge mu liha.
Korralik inime ei tahaks olla ka
kodanik käitises,
millise viha
kaela saab luuser ja luuseri sõbrad.
Kuldketi
kaela
saab edukas tõbras
ja kõige edukam ordeni rinda.
Türnüffel, nüüd käib küll koledalt pinda,
et mingid jumala suva tüübid
rapivad Jumalast kirjatud rüüsid
ja rüütatuist etemaiks arvavad end.
Null!
Kurat!
Lõpku ne lora-lend!
Spordile rahad ? ja rahvas on rahul,
pilvelõhkujad merre, ja kahur
idapiirile!
Kahureid kaks nagu naks!
Paneme kuus,
ja et uus
oleks neist
igaüks!
Et argpüks-patsifist-sitakäi
igal võimalusel, mis näib efektiivne,
ei saaks olla tulitiibne,
pommivastasus suus,
ise pahur, ega torpedeerida üritust õilsat
plaks!
Et mitte kui ükski ei arvaks, et tema on keegi,
kellele lubatud!
Jah, kellele midagi üldse on lubatud?
Mokk maas!
Ja parem, kui mõlemad mokad.
Õhempoolsusest rasvaspoolsusse
majanduskasvutsi kukrumees käib.
Hou!
Mullegi
lisandus
mammonat!
Vau! Uue nüüd teleri toon!
Uue
teleri
toon
on maha keeratud, mõtetest vaikne.
Kapital, kurat,
vaat too pole paikne,
numbrid on üleval mujal kui meil,
imaginaarsete
jadade hambumust
tunneme vägagi võõramail teil,
siin saagu vaikus ja sai.
Ja ta sai.
Lubame delikaatset vaikust
delikaatses maailmas
delikaatsetele inimestele.
Väikest võidukat sõda
huvilistele.
Loetud paugud.
Laskemoona ei raisata.
Te võibolla veel mäletate,
kuidas see käis.
Parem ongi, kui ei.
Varsti on teil hea.
Väga hea.
Väga, väga
hea.