Me ei vaata ka üksteise poole.

Tulin Oktogonil peale. Ma ei loe, vahin aknast välja, midagi huvitavat pole, kiirelt määrduvad majaseinad, hall toon, igavad vaateaknad, ringtee rahvas. Ja tihe lumesadu, mis pisut pilti parandab.

Ämbritäis valget värvi on välja valatud.

Ei ole võimalik aru saada, millest see mees seal räägib.

Kuulda ka ei ole, aga aru saada ka mitte. Nagu oleks tal suu vett täis.

Pärast tuleb Wesselényi peatuses peale veel üks vaimuhaige mees, naeratab laialt, seljas pruun kunstnahast mantel, peas midagi läkiläkisarnast, kõrvad lehvimas, puurib end rahva hulgast läbi, jääb siis trammi liigendkohas seisma, kummardab ühele reisijale lähemale, ühele meie seast, ning kisendab sellele sõbralikult kõrva, kas pole ilus ilm või mis, ning seejärel, mõne aja pärast, sama sõbralikult veel kord, kas pole meil ilus ilm, eksoleju?