„Paljude teoste loomiseks on algtõuge tulnud interpreetidelt,” ütles Eespere intervjuus Klassikaraadiole, kui jutuks tuli tema kitarrile kirjutatud loominguosa, mille hulgas on nii soolo- kui kammerteoseid ja nüüdsest ka kitarrikontsert. Tegelikult kehtib see tõdemus samuti paljude teiste teoste kohta: „Autorikontsert ja autoriplaat on seesugused motiveerivad asjad, mis sunnivad tööd tegema ja uute lugudega välja tulema,” täiendas helilooja oma mõtet enne kontserti. „Lihtsalt sahtlisse selliseid asju ju ei kirjuta!”
Kuulates Eespere uute kitarriteoste saamislugu, võin neid mõtteid laiendada tõdemusega, et impulss loominguks võib heliloojat vahel bumerangina tabada 15 aastat hiljem. Nimelt kuulis kreeka päritolu naiskitarrist Eleftheria Kotzia mõnda aega tagasi juhuslikult Eespere „Trivium’i”, teost, kus helilooja esimest korda kitarri kasutas, ja hakkas selle temale täiesti tundmatu inimese loomingu vastu huvi tundma, otsides välja kõik Eespere teosed, kus on kitarri kasutatud. Ja, kuulanud neid, otsustas lõpuks tõsta telefonitoru ning helistada heliloojale, et tellida kitarrikontsert!
Tulemust võisid 6. X Metodisti kirikusse tulnud kuulajad oma kõrvaga hinnata. Uusversioon originaalis kitarrile ja orelile loodud teosest „Tres clavi in crucem” moodustas kombinatsioonis esiettekandele tulnud teosega „Visionis” („Ilmutused”) komplekti, mida võibki nimetada kitarrikontserdiks. Minu kõrvale näivad need teosed küll veidi erinevad ja „Tres clavi in crucem” on iseenesest juba väga nauditav tervikteos, mille orkestriversiooni on lisandunud põnevaid värve.
Tegemist ei ole traditsioonilises mõistes instrumentaalkontserdiga, sest sooloinstrumendil esitatav materjal ei võistle ega võitle orkestriga, kitarr on siin pigem orkestri osa. Metodisti kiriku akustika on ka piisavalt hea, et kitarr orkestri varju ei jääks, nii et võimenduse kasutamine oli siinkohal küll ülearu. Seda enam, et tegemist pole teosega, kus oleks oluline kiirus ja tehnika näitamine, vaid pigem kitarri toon.
Suurtes kogustes ilusat tooni ja kontsertlikku esitust oli võimalik nautida aga kontserdi teises pooles, kus kõlasid kõrvuti kaks tšellokontserti: „Februarium” on uusversioon kammerteosest kahele tšellole ja klaverile ning „Concertatus celatus” juba varasemast tuntud instrumentaalkontsert tšellole ja kammerorkestrile. Esimeses soleerisid Teet ja Marius Järvi ning teises Marius Järvi, kelle esituses kõlas see teos ka aastal 2005 ning samuti äsja ilmunud heliplaadil.
Kui püüda kokku võtta informatsiooni, mida edastavad Eespere uued ja veidi vanemad teosed (vanadeks ei saa siin küll ühtki nimetada!), siis jäävad kõlama lõputud sekundimotiividest koosnevad küsimuste ketid. Kui üht küsimust palju kordi korrata ja vastust mitte anda, on see juba retooriline küsimus ning tasub hoolega uurida, kas vastus mitte ei peitugi selle päringu sees. Tihti hääbuvad Eespere laused pärast kordamist tühjusesse.
Lahendused oma küsimustele peab iga inimene nii või teisiti ise leidma, helilooja loob talle vaid võimaluse teekonnaks iseendasse, kui parafraseerida Eespere saatesõnu kontserdi kavalehelt. Eriti võimalik oli see kontserdi mõlemat poolt prelüüdina alustanud ja attacca instrumentaalkontsertideks üle kasvanud orkestriteoseid „Cantus” ja „Cantus II” (samuti esiettekanne!) kuulates.
