Siit edasi tahan pisut arutleda igivanal teemal, et mis see „akadeemiline” siis ikka on. Ei mäleta, kus on ära toodud selline võrdus: akadeemiline = tõepärane. See kõlab tõepäraselt, kuigi lihtsam on arutleda teemal, et mis ei ole akadeemiline. Kindlasti ei ole akadeemiline totaalne segadus kavalehel. Kava esilehel on ära toodud Baltic Baroque’i sellel kontserdil esinejad. Võib ju arvata, et esimesena toodud Grigori Maltizov (flööt) ongi ansambli asutaja ja juht, aga võta näpust – sel kontserdil ansamblijuht laval ei käinudki, vaid oli saalis videokaamera taga. Tekib küsimus, et kes siis laval flööti mängis? Mina tean, aga ei ütle, sest „akadeemiliselt” kavalehelt see ei selgu ei esilehelt ega siseküljelt.
Veel teatab esileht, et üles astub Jelena Ossipova (kitarr), kuid õhtu jooksul laval teda küll ei nähtud. Pöörame lehte ja loeme ansambli annotatsiooni nii eesti kui inglise keeles. Edasine küll ei mahu ühegi kandi pealt sõna „akadeemiline” tähenduse alla. Trükitud on soliidne kava ja selle kava vahele on asetatud lahtise lehena veel üks kava (!), kusjuures erinevus on ainult ühes teoses (?). Nii ei tehta – see on haltuura, ükskõik, kes selle kokku keeras.
See kava, mis lõpuks ikka esitati, oli aga iseenesest suurepärane nii oma ülesehituselt kui esituselt. Kava oli konstrueeritud nn kammerakadeemia vormis, s.t et üks teos, seekord Jaen-Marie Leclairi „Deuxime Recreation de Musique” op. VIII oli jaotatud refräänina laiali teiste teoste vahele. Selline kava ehitus nõuaks ka muidugi katkematut kõlamist, et vältida aplause teoste vahel, aga see selleks. Märkisin paksult ära eesnime Jaen (kavalehel, ja mitte üks kord), mis otse loomulikult on Jean.
Kavalehte võib küll täie õigusega nimetada vormilt internatsionaalseks, sest lugesin kokku vähemalt kuus keelt, kusjuures Heinrich Ignaz Franz Biberi teose saksakeelsete osade pealkirjad olid täitsa ootamatult tõlgitud ka vene ja eesti keelde. Seejuures oli päris humoorikas lugeda, et Nachtigal on vene keeles solovei ja eesti keeles ööbik, aga CuCu ei vaja tõlget. Arvan küll, et tõepärasuse huvides oleks võinud tõlkida ka teose esimese osa Allegro „bõstro” ja „kiiresti”, kuid ka „Musketier marsch” vajas kakskeelset tõlget. „Akadeemilisusse” kui mõistesse mahub väga palju, kuid puder ja kapsad pole kohe kindlasti selle hulgas.
Kui see neetud kavaleht kõrvale jätta, siis oli kontsert ju korralikul tasemel ja eriti nauditavad olid algusest lõpuni Alise Juška ja Reinut Tepp. Sensatsioonina tuleks võtta aga hoopis mulle avaldatud informatsiooni (ei lisatud, et ära edasi räägi), et ansamblil seisab ees päris elutöö projekt. Nimelt on saavutatud kokkulepped 75st (!!!) CDst koosneva salvestusprojekti teostamiseks, kuhu jäädvustatakse Baltic Baroque’i esituses Antonio Vivaldi kogu teadaolev helilooming.
