Kontserdil kõlas läbilõige ooperibassidele kirjutatud aariate paremikust. Mati Palmi tunneme kui eesti ooperilaulukunsti ühte tahtekindlamat suurkuju. Tema tugevuseks on itaalia laulukooli printsiipide heal tundmisel baseeruvate vokaaltehniliste oskuste valdamine, kusjuures tema loomule ja hääletüübile sobib eriti hästi XIX sajandi romantilise ooperi jõuliste kangelaste kehastamine. Suurepärane oskus säilitada hääletämbri sära ja intonatsiooniline fokuseeritus ka kammerlikus mezza voce’s võimaldab tal edukalt esitada varasematki repertuaari. Nii kuulsime kontserdi alguses barokkaariaid itaallase Giovanni Battista Bononcini ja inglase Henry Purcelli loomingust.
Palmile pole samuti võõras mängulisemate koomiliste ooperikangelaste karakterite vormimine. Nii õnnestus hästi kohmakus talupoiss Mazetto kehastamisel kui ka emotsionaalne põnevus hääle suurte dünaamiliste kontrastide kasutamise kaudu kuulsas Leporello hooplevas “registriaarias”. Mõlemad pärit Mozarti ooperist “Don Giovanni”. Targa ja auväärse Sarastro puhul “Võluflöödist” oleks oodanud küll veidi rahulikumat tempot ja kuigi Mati Palmi hääleulatuses kõlavad ka kõik vajalikud madalad noodid, nõuaks see aaria ideaalis siiski sügava tämbriga basso profundo’t.
Mozarti ploki lõpetas Monika-Evelin Liiv Sesto aariaga ooperist “La Clemenza di Tito”. Mozarti loomingus viimaseks jäänud imperaator Leopold II kroonimise auks kirjutatud ooperi esietendusel 1791. aasta septembris Prahas laulis Sestot algselt kastraat Domenico Bedini. Tänapäeval asendavad kastraatlauljaid tavaliselt kas kontratenorid või metsosopranid, ning Monika-Evelin Liiv sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama.
Tema hääletämbrit iseloomustab itaalialik voce chiusa ehk särav-sügav tšello või oboe kõlaga sarnanev “suletus” tämbris. Hääl kõlab väga ühtlaselt kogu laias ulatuses ning suudab nauditavalt välja kanda ka muusikas esineva dramaatilisuse, mis oli eriti ilmekas kontserdi teises pooles esitatud Eboli aaria puhul Verdi “Don Carlosest”. Monika-Evelin Liivi tegemisi tasuks edaspidigi tähele panna, lähitulevikus astub ta mitme rolliga üles ühel maailma tippooperilavadest – Londoni Govent Gardenis, mille uksed avanesid tänu hiljutisele edukale osalemisele Jette Parkeri noorte artistide programmis.
Raekoja kontserdi kõrghetkeks kujunesid Borissi monoloog Mussorgski “Boriss Godunovist”, Filipi aaria Verdi “Don Carlosest” ning krahv de Silva retsitatiiv ja kavatiin sama helilooja ooperist “Ernani”. Kui Mati Palmi kunsti iseloomustab sageli veidi eemaltvaatajalik härrasmehelik professionaalsus, siis nüüd avanes täiel määral ka tema hingeline süvitsi minev sisseelamisvõime. Arvuka publiku poolt soojalt vastu võetud õhtu lõppes kahe lisapalaga, milleks olid Masetto ja Zerlina duett Mozarti “Don Giovannist” ja XX sajandi algul itaalia helilooja Enrico Toselli loodud “Serenaad”.
