Mõned murdesõnad erinesid kirjakeelsetest ainult mõne tähe võrra, mistõttu nende tähendus oli aimatav, nagu obene (hobune), sann (saun), kaar (kaer), mõts (mets) jms. Erinevusi oli ka tegusõnade osas, nagu lätsi (läksin), olli (olin), osti (ostsin) jne.

Meenub anekdoodilaadne lugu, kus tegelasteks olid minu ema ja väike tütar. Ühel kenal päeval leidis tüdruk aia äärest surnud muti ja ruttas kohe oma leiust vanaema informeerima: „Vanaema, üks mutt magab aia ääres!”. Mutt tähendab muide Tartu murdes vanaeite. Tuligi vanaema suure huviga kohe vaatama, et kes pagan seal siis magab. Oli muidugi väga pettunud ja kommenteeris: „Tuu om jo va` lõpnu mütt!”

Tegelikult oli minu „murdealane haridus” üsna korralik. Maakonnas käisid ringi nn potisetud, kes kaltsude vastu savinõusid vahetasid, ning nende jutust õppisin varsti aru saama. Ka oli tihti kokkupuuteid võrokõstega ning meie vestlusi „keelebarjäär” eriti ei seganud. Meenub näiteks igapäevaselt vajalik sõna lusikas, mis meil oli lusk, võru murdes aga (vähemalt minu tuttavate keelepruugis) luits või ka lohets.

Oli kuidas oli, aga möödunud sajandi lõpust, kui minu emakene eluga hüvasti jättis, olen täielik „linnavurle” ja murdekeele praktiseerimiseks erilisi võimalusi pole olnud. Teatud huvi selle kultuuripärandi vastu on siiski alles ja kui avastasin, et Vikerraadio edastab mulgi- ja kihnukeelseid uudiseid, hakkasin neid aeg-ajalt kuulama. Suur oli aga minu üllatus, kui avastasin, et need „võõramaa keeled” olid väga sarnased minu koduse Tartu murrakuga, nii et midagi arusaamatut ega uut ma nendes ei leidnud.

Minu arvamuse kohaselt peaks murre pakkuma huvi eelkõige keeleajalooliselt. Selle kasutamine igapäevasuhtluses läbisegi kirjakeelega (eriti asjatundmatute täiendustega) võib kasu asemel tõsiuurimise seisukohalt hoopis kahju tuua. Seda enam tuleks mõelda, kas tasub sellise keelekasutuse juures kohe hakata koostama murdekeele õpikuid.