Jälgime murelikult Venemaa keelesugulaste saatuse kujunemist, nende keele ja kultuuri püsimajäämise võimalusi, kaldume aga unustama endi olukorra ohud. ELi ja Venemaa soome-ugri rahvaste ja keelte puhul saab tuua palju paralleele, vaatamata erinevale poliitilisele ja haldussituatsioonile, arvukusele. Mõni näide, mis aktuaalne kõigi soome-ugri rahvaste ja keelte puhul.
Rahvaarvu kahanemine. Ungari elanikkonda on selle aasta algusest juba vähem kui kümme miljonit. Väljaspool Ungarit elava umbes nelja miljoni ungarlase seas võib täheldada üha enam assimileerumist. On loomulik, et väljaspool Ungarit elavate ungarlaste emakeel areneb kohapealse riigikeele, s.o slovaki, ukraina, rumeenia, serbia keele jt mõjukeskkonnas. Aja jooksul võib divergentse arengu korral tekkida mitu ungari keele varianti, mis toob kaasa ungarluse lagunemise. Selle protsessi keelelisi märke on erialase sõnavara suure erinevuse tõttu näha juba praegu. Ebasoovitavate tendentside tasakaalustamisele või vähemalt nende mõõdistamisele suunatud ettepanekud pole seni veel ületanud kultuuriliselt ühtse rahvuse rajamisele orienteeritud poliitika ärritusläve. Rahvamasside kultuuritaseme alanemine, s.o vähenõudlikkuse massiliseks muutumine keele ja kultuuri valdkonnas võib tuua kaasa keele taandarengu.
Kuigi Ungari TA loodi 1825. aastal ungari keele kaitsmise ja arendamise huvides, siis aktsepteerib sama akadeemia praegu mitmes teadusvaldkonnas (näiteks tehnika-, loodus- ja arstiteaduses) teaduslike publikatsioonidena ainult ingliskeelseid trükiseid, ungarikeelseid aga mitte. On ametkondi, mille kogu dokumentatsioon on inglise keeles. Selline praktika ei pane alust mitte ainult keele jõuetuks muutumisele, vaid rikub ka põhilisi inimõigusi, sest ükskõik millise info saamine emakeeles kuulub iga inimese elementaarsete õiguste hulka. Seega vajab kaitset ka ungari keel, vastavaks vahendiks võib olla ettenägelikult välja töötatud keeleseadus. Eestlastel on oma keelestrateegia, Ungaris sai isegi vastavast kavatsusest ideoloogiliste rünnakute ohver. Eestlaste keelestrateegiat saab lugeda ka ungari keeles. Soovitan teil seda teha.
Keeleseadus peab käsitlema ungari keele puhtust, ungari keele arengu küsimust. Keeleseadus peab käsitlema Ungari rahvusvähemuste keelesituatsiooni. Keeleseadus peab käsitlema nn väikeste keelte päästmise küsimust, vähemalt ohustatud soome-ugri keelte puhul.
Rahvuse rajamine algab keele ja kultuuri hoidmisega ning jätkub tõelistel väärtustel põhineva ühiskonna ülesehitamisega. Kõik teised eesmärgid tuleb allutada sellele põhimõttele. Viitamine materiaalsele kitsikusele on väär. XX sajandi 20.-30. aastatel, pärast Trianoni põhjustatud traumat, suutis usuasjade- ja haridusminister krahv Kunó Klebelsberg valitsuses suruda läbi põhimõtte, et rahvuse säilimiseks on kõige tähtsam haridustaseme tõstmine. Ehkki Ungari oli just kaotanud 2/3 oma territooriumist, sealhulgas maavarade poolest rikkad alad, ning ungari kultuuri kandjateks olnud keskused, oli kaotanud 1/3 oma elanikkonnast, ehitati ikkagi tuhandeid koole, rajati ülikoole ja ungari kultuuri instituute välismaal. Vaatamata kahtlematult olemas raskustele, on Ungari praegu ikkagi soodsamas olukorras kui pärast Trianoni rahu sõlmimist. Kergem oleks tõsta esile ka Klebelsbergi aktualiseeritud ideedega kooskõlas prioriteedid. Ma kardan, et see mõte jääb ainult vagaks sooviks.
Soome-ugri rahvaste maailmakongressile pandi alus 1992. aastal muu hulgas ka selleks, et tekiks või süveneks soome-ugri rahvaste kultuuri-, majandus- ja poliitiline koostöö. Võib-olla ka kavatsusega üksteist aidata, üksteiselt õppida. Mida Ungari on viimasel ajal teinud Venemaal elavate soome-ugri rahvaste huvides? Eelkõige peab rõhutama, et ligi kaks sajandit vana soome-ugri filoloogia Ungaris on saavutanud rohkesti väärtuslikke tulemusi soome-ugri keelte ja rahvaste uurimisel. Ungari ülikoolide soome-ugri õppetoolide korraldatud rahvusvahelised konverentsid tõhustavad soome-ugri rahvaste teaduskoostööd. Ja, nagu ma tahaksin samuti rõhutada, lootuses, et ma pole selle mõtte puhul üksi, meil, soodsamates ajaloolistes, sotsiaalsetes ja majanduslikes tingimustes elaval soome-ugri rahval, on moraalne kohustus toetada Venemaa soome-ugri ja samojeedi rahvaid võitluses allesjäämise nimel, astudes ühtlasi ka keelelis-kultuurilise globaliseerumise leviku vastu. Loomulikult eeldusel, et Venemaa soome-ugri ja samojeedi rahvad tõesti ikka tahavad säilitada oma identiteeti ning seda määratlevat keelt ja kultuuri.
Pean kõige tähtsamaks ülesandeks keele säilitamist ning eneseteadvuse kinnistumist. Sel eesmärgil loodi aastal 2008 Collegium Fenno-Ugricum, mille programmidest tahan esile tuua ungarlaste algatusel ning põhimõttelisel juhtimisel toimiva terminoloogiaprojekti „Terminologia scholaris”. Projekti raames on vähem kui aasta jooksul välja töötatud viies suures Venemaa soome-ugri (ersa, komi, mari, mokša, udmurdi) keeles kümne kooliaine erialane sõnavara. 50 terminoloogiasõnastiku materjali analüüsitakse praegu. Selliste väikeste sõnastike alusel võiksid valmida õppeainete emakeelsed õpikud ja pärast 50 aastat kestnud vaheaega saaks uuesti kõiki õppeaineid õpetada emakeeles. Rahvusvahelistest kogemustest on teada, et kui keelest saab õppekeel, siis kasvab ka selle prestiiž.
Meie tegevuse erakordselt tähtis komponent on kõrgkoolide koostöö. Ungari professorid ja dotsendid osalevad Venemaa soome-ugri keelte erialastes programmides juba süstemaatiliselt. Soome-ugri ülikoolide assotsiatsiooni kaudu on koostöö siirdunud võrku, s.t rajame (enamasti ungarlaste algatusel) ühiseid õppeprogramme, ühiserialasid. Meid aitab tehnika: videokonverentsi kujul on võimalik vastava sisseseadega pidada samaaegselt loenguid mitme ülikooli kuulajaskonnale. Soomeugrilaste kolm ELi kuuluvat liikmesriiki viivad nn soome-ugri toetusprogrammi ellu eraldi. Ühistöö oleks praegusest veelgi efektiivsem, kuid, nagu näha, pole aeg selleks veel küps.
Meid, ungarlasi, Herderi ennustus aitas. Ettekuulutuse vältimisel, ohu eemalepeletamisel olime üksi, me ei saanud kelleltki abi. Pahaendelised tulevikuvisioonid on kõlanud ka Venemaa soome-ugri rahvaste ja keelte tuleviku kohta, olen ka ise neid sõnastanud. Meie keelesugulased peavad teadma, et neid pole ülemaailmses võitluses globaliseerumise ja assimileerumise vastu üksi jäetud. Soomeugrilaskond on võimeline aitama ja tahab aidata. Palun tahtke teiegi, mitte ainult sõnades vaid ka tegudes, ning siis võime ikka ja jälle taaskohtuda soome-ugri rahvaste maailmakongressidel.
Soome-ugri rahvaste VI maailmakongressi plenaaristungi ettekande lühendatult tõlkinud Ivar Sinimets