Kas nendest sõnaraamatutest on ka ilukirjanduse tõlkimisel kasu? Millal on oodata suurt ja põhjalikku läti-eesti sõnaraamatut?

Margit Langemets: Karta on, et ilukirjanduse tõlkimiseks neist ei piisa – kui just päris algaja tõlkijaga tegemist pole –, pealegi ei piirdu tõlkijad enamasti kunagi kakskeelse tõlkesõnaraamatuga, vaid pöörduvad ikka suurte põhjalike ükskeelsete sõnaraamatute poole, kui need vähegi olemas on. Kuivõrd instituudi sõnastikusüsteemi kakskeelsete sõnastike eesti lähtekeele pool põhineb viieköitelisel mahukal eesti-vene sõnaraamatul (1997–2009), mis omakorda toetub suuresti eesti keele seletavale sõnaraamatule (1987–2007, 2. trükk 2009), siis on ka iga praegune ootel sõnaartikli toorik alustuseks küllalt „paks”, sisaldades ohtralt mitmesuguseid kasutusnäiteid. Millise valiku sõnaraamatu koostajad-toimetajad teevad, kui palju vähendavad, kui palju lisavad uut, sõltub neist endist. Olen üsna kindel, et eesti-läti/läti-eesti sõnaraamat ei moondu pelgaks kakskeelseks sõnaloendiks, mis kasutuskonteksti ja muu lisainfo osas keelekasutajat üleüldse ei aita. Suur ja põhjalik läti-eesti (ja eesti-läti) saaks hakata võrsuma siis, kui esmane, keskmist mahtu ring sõnadele peale on tehtud.

Omapärane on veel see, et kolme aasta pärast valmivat sõnaraamatut levitatakse nii Eestis kui ka Lätis eelkõige tasuta (koolidele, ülikoolidele, raamatukogudele), raamatumüüki läheb kummalgi maal vaid pisku. Tasuta levi toetab ka peatne elektrooniline versioon.