Missugune on sinu emakeel?

See on esimene keel, mida laps kuuleb ema suust. Inimene kasvab, läheb kooli, elu pillub teda ühte ja teise kohta. Keel muutub. Emakeel jääb emakeeleks. Olen teinud ka mõtteharjutusi, küsides, missugune on minu isakeel. Minu lapsepõlves, 60 ja rohkem aastat tagasi, mängis murdekeel suurt osa. Minu varased tärkamise ja märkamise aastad jäid sõja aega vanavanemate ja sugulaste juures. See oli väikelapse keeleõppimise iga. Ma ei ole päriselt murdekeeles kõnelenud, kodune keel oli ikkagi kirjakeel. Aga maa-sugulased rääkisid kohalikku Sangaste murrakut. Ema (Linda Viiding) ei rääkinud kodus murret, kuigi tal olid tugevad murdejooned ja teda huvitas keel. Vanemas põlves kasutas ta murdelisi vorme järjest rohkem. Ema lapsepõlve keel oli hoopis mulgi keel, tema vanemad olid Mulgimaalt Tartumaale rännanud koos mõisnikuga, oma Otepää kandi kodus elasid nn keelesaarena ja kõnelesid mulgi keelt.

Kooli läksin kuueaastasena Tallinnasse. Mul olid tugevad kodukeele mõjud. Kindlasti oli mu sõnavaras säng, pang, varn. Nurmenukkude kohta ütlesin kukepüksid ja varesjalad ülaste kohta, kindlasti pääsusilmad, mitte jaanikannid. Kuremarjad, vabarnad ja palukad – taimed olid ikka lõuna-eesti nimedega. Ka ema kasutas järjekindlalt neid omakeelseid sõnu. Praegu olen ma muidugi täiesti kirjakeelne, aga need sõnad ei ole ununenud. Kui oleksin kirjanik, oleksid need sõnad mul kohe varnast võtta, ei peaks kusagilt paksust sõnaraamatust otsima, et kuidagi huvitavamalt ütelda.

Kodus räägiti väga haritud kirjakeelt. Meile tehti märkusi, kui valesti kõnelesime. Isa Paul Viiding oli ju tsaariaegses koolis õppinud, ta rääkis head kirjakeelt, aga sõnavaras kajastus tema iga ja sünniaasta. Tema kõnepruugis olid kindlasti vaksal, trotuaar, liineal (joonlaud), tööriistade nimetused olid saksa- või venekeelsed. Oma koht oli vene-, saksa-, soome- või ladinakeelsetel tsitaatidel. Meie keeleline maailm oli väga rikas, ma söandan arvata.

Koolis õppisime hoolega, kuigi meil oli väga palju vene keelt ja vähe ning nõrgalt inglise keelt, aga emakeele õpetus oli tugev. Oma eesti keele õpetajatele võin ainult tänutundega mõtelda. Sellest on ju palju räägitud, et nõukogude ajas oma keele hoidmine oli kui vastupanuliikumine. See oli üks võimalus „seestpoolt õõnestada”. Aga ülikoolist sain ma väga hea õigekeelsusliku põhja. Tänapäeva eesti keelt luges meile loogiliselt ja süsteemselt Gerda Laugaste, stilistikat andis Juhan Peegel, kes tundis nii kirjanduse kui rahvaluule rikkusi.

Murdekeelset luulet on kirjutanud Adamson, Adson, Gustav Suitsu „Kerkokell” on kõige tuntum. Kaasaegsetest Eha Lättemäe, Nikolai Baturin, Ain Kaalep. Mats Traadil on üks luuletus, mis mulle eriti südamesse läks, seal on kujund, kuidas „aja tuul rebib viimseid lehti Tartu keelepuult”. Ma tõesti püüan täiesti teadlikult säilitada ja edasi anda neid murdekillukesi, mis mulle lapsepõlvest on jäänud. Ma ei taha, et see täiesti kaoks. Mats Traat on oma jõgiromaaniga „Minge üles mägedele” püstitanud monumendi oma lapsepõlve keelele. See on lähedane mulle tuttava murdekeelega, minu Harimäe veerelt veidi teisele poole, aga ikkagi väga lähedane. Kui ma Mats Traadi otsest kõnet loen – tegelikult nüüd juba ainult kuulan kuulderaamatust –, siis see on nii tuttav, armas ja hea minu kõrvadele. Nagu kuulaksin oma vanu sugulasi, keda ma veel mäletan. Ma naudin seda ja küsin endalt kogu aeg, kuidas see võiks mõjuda kirjakeelsele inimesele või saarlasele või põhjaeestlasele. Kas ta tajub selle magusust ja ilu? See neljaköiteline raamat on nagu eepos või Lõuna-Eesti „Tõde ja õigus”, ühe ajastu entsüklopeedia, mis algab aastaga 1840. Näiteks aastal 1918 liikus minu isa 14aastase koolipoisina nendel mägedel ja käis karjas. Identifitseerin seda kui oma juurtemaa raamatut.

Kui pikk on inimese mälu? Kas see on määratud eluaastatega?

Minu esimesed teadlikud mälestused on tõepoolest 1944. aasta lahingust Elva Peedul, peaaegu meie õue peal, istusime keldris. Need on väikesed mälupildid, mida täiendavad teiste jutud. Vanemad rääkisid palju minevikust ja ise olen ka huvi tundnud mineviku vastu. Seetõttu on mul vahel tunne, nagu ma oleksin elanud enne oma aega. Vähem tean Eesti iseseisvuse ajast, rohkem on minuni jõudnud ema mälestusi tema lapsepõlvest, kooliminekust ja I maailmasõjast – ma justkui oleks selles lapsepõlves olnud. Mõtlen, kui palju peaks katsuma noortele edasi anda olnut. Seda ei saa peale suruda, peab ootama hetke, kui avaneb see uudishimu koht, kuhu seda mälestust valada. Aga kui ma ülikooli läksin 1958. aastal, siis ma lausa kehaliselt tundsin, et siinsamas on minu isa olnud üliõpilane.

Kui lähedal oli olnud sõda, oma riigi kaotus, küüditamised. Aga juba oli ka Stalin surnud ja sula aeg alanud – nii et minu ülikooliaastad langesid heale ajale. Ma läksin ülikooli 17aastaselt, suu ammuli ja silmad pärani, võibolla vähese kriitikameelega ahmisin endasse kõike, sest tundus, et mu õpetajad teavad minust palju rohkem. Muidugi olid ka punased ained ja noormeestel oli üks päev nädalas sõjalisega raisatud. Aga kes õppida tahab, õpib ka mujalt, ka väljaspool loenguid tekkis arutelusid oma kõhkluste ja kahtlustega. See kõik ju arendas.

Millised olid nõukogude aja keelemõjud?

Võib-olla kõlab ülbelt, aga mulle tundub, et tänu oma kodukeelele olin ma üsna hästi vaktsineeritud koleda nõukogude kantseliidi vastu. Kindlasti leiab minu raadiosaadetest oma aja märke. Ja sõna „seltsimees” kasutasin ma ka päris kindlasti. Lastesaadete ja kultuurisaadete toimetamise aegadest mäletan aktiivselt tegutsevat ajakirjanike liidu keelesektsiooni, kus toimetajad õigekeelsuse valvajatena tegutsesid just nimelt selle nõukogude keele vastu. Nüüd, kui kõik on vabaks lastud, tuleb osata selle vabadusega ümber käia.

Arhiivisaateid kuulates on selge, kirjaliku keele jõud ja võim oli raadios toona palju tugevam. Tänapäeval on suuline keel kirjalikust mõjuvõimsam.

Vaba vestlus oli toona väga vähestes saadetes üldse lubatud. Iga raadios ettekantav tekst pidi saama seitse sinist templit, enne kui seda lugema võis hakata. Kirjutatigi teksti! Alles Valdo Pandi aegadel, 60ndatel hakkas loomulik keel tasapisi raadiosse jõudma. Olid propaganda saated, kus räägiti „õigeid” asju riigi ja rahva kohta, seal polnud vaba keelekasutust, aga leebemas žanris, meelelahutussaadetes, mida toona nii ei nimetatud, seal oli hea keelega jutuvestja teretulnud.

Nüüd on vaba vestluse pendel vajunud teistpidi kummuli, nii et raadiost jaksab varsti kuulata ainult uudiseid, mis on mõtestatud ja läbimõeldud tekstiga.

Oleme kaldunud lobisemisse, aga see on maailmamood, mida meie väikese hilinemisega kaasa teeme ajal, kui teised sellest juba väsima hakkavad.

Kuidas suhtud keele normeerimisse?

Olen olnud range. Kui kuulen, kuidas raadiovõi teleinimene räägib: teadlaseid, seaduseid või sportlaseid, siis tahaksin talle keelereegleid meelde tuletada (ÕSis on lubatud neid sõnu küll käänata nii 12. kui ka 13. tüüpsõna järgi – toim). „Keelekõrva” saateid tehes otsisin võimalust jääda range kriitiku ja leebe nõuandja vahele. Ei saa ju kurjustada, nii et inimesed ei julge sinuga rääkida, sest kardavad vigu teha. Kirjakeel laguneb, kui kõik vabaks anname ja räägime, nagu suu seatud. Keelekorraldus peab olema ja minu meelest on meil see mõistlikul tasemel. Kõikuvate vormide puhul on mulle toeks olnud seisukoht, et mitte keegi ei keela sul rääkida nii, nagu sa oled õppinud ja mida tunned süsteemsena. Keelekorraldajatest olen aru saanud, et kui mingil seletamatul põhjusel hakkab kõnelejaskond massiliselt kasutama teistmoodi vormi kui varem, siis seda enam mingi seaduse jõuga ära keelata ei saa. Keelekorraldajad peavad tulema vastu ja selle muutu
se fikseerima. Kergem on seda ette kujutada sõnavara tasemel. Ega keegi ei käsi seda kasutada, kui see vastu hakkab.

Aga keelevigu saab õppimisega parandada, hoopis rohkem riivab mind stiilitaju kadumine ja keele eri kihtide, allkeelte lõputu segamini ajamine, kui tõsistel teemadel rääkides kasutatakse mingisuguseid moekeelendeid, laenatud slängi, labasevõitu väljendeid. Ilmast ilma kõik poliitikud või ka teadlased võivad tõusta tagajalgadele. Vägivaldsed lendsõnad muutuvad nii üldisteks. Meeled võivad nürineda, kui vaatad liiga palju vägivallafilme ega loe raamatuid.

Igal ajastul on oma argikeelsus. Ühest me vabanesime koos riigikorra muutusega.

No palju neid tavaisid ja pakaasid jäi? Nendesse ma ei suhtu üldse valulikult.

Loetud minutid ikka vohavad, kuigi kasutajad ise selles vaevalt russitsismi ära tunnevad.

Kui sügavalt maitse asi on keel … Loetud minutid on minule tabu. Ei kasuta. Aga üks, mis huvitav: olen püüdnud jälgida „ENSV”-nimelist telesarja ja kohanud seal vale kõnepruuki. Seesama vahet pole või päriselt ka – ei taju kirjutajad, et see on praeguse aja keel. Nõukogude ajal seda ei olnud. Vana on tore olla, mäletad, kuidas oli kunagi, oled muutusele kaasa elanud, näed, kuidas on praegu, ja ennustad, mis võiks olla tulevikus. Mina olen säilitaja. Ma ei ole uue vastu, aga tahaksin endist alles hoida, kui see on ilus ja hea.

Eesti keel ja võõrkeeled.

Eestlased on tublid ja õpivad nagu hullud. Au õppijatele. Aga mina olen ikka väiksemate poolt ja kui keegi suur väga laiutab, hakkab mul väiksemast kahju. Kui vaatasin ETVst Soome Vabariigi presidendi Tarja Halose pikka ingliskeelset intervjuud, siis tekkis mul küll mitu küsimust. Tarja Halonen räägib ka eesti keelt päris ilusasti, aga ma ei arva, et ta oleks pidanud rääkima meie keeles. Aga kas tõesti ei leidunud Eestis ühtegi soome keele oskajat intervjueerijat? Tõlge oli nii ehk teisiti ju all. See on alaväärsuskompleks, et mis nüüd meie, kaks väikest nurgatagust keelt. Ja lähemegi inglise keele peale. Täpselt nagu kolmkümmend aastat tagasi võtsime vene keele käiku.

Wiedemanni auhinna laureaadina oled sa ametlikult tunnustatud keeleema, aga minu silmis jääb su pärusmaaks ikka eesti luule, mida võid tsiteerida peast tundide kaupa. Räägime luulekeelest ka.

Seda, mis luule on, ei tea keegi väga täpselt. Ma toetun Joel Sangale, kes väitis, et luule on põlvkondlik nähtus, ei pea valulema sellepärast, kui kõige noorem luule ei ärata sinus enam selliseid tundmusi kui sinu eakaaslaste või klassikute tekstid. Peetagu mind pealegi ahju peal porisevaks vanakeseks, luule üheks tunnuseks pean korrastatud rütmi. Sageli kuulen raadios mõnda päris head teksti, ja üllatab, kui seda siis nimetatakse luuletuseks. Ma olen klassikalisema luule peal kasvanud, aga kui tuli vabavärss minu nooruse aegadel, kuidas sai seda imetletud! Eeskätt noor hing on see, kes vajab luules enda sõnastamist. Õnnepalu oma Alveri essees esitas küsimuse, kas keegi võiks teha tema riimisõnastiku. Poolnaljatamisi võime ju öelda, et riimid on kõik ära tehtud. Tänapäeva arvuti võimaluste juures võiks selle riimisõnastiku kokku panna küll.

Kiirtoidu aeg on käes, kõik tahavad saada lühisoovitusi, imenippe, kuidas elus hakkama saada. Anna üks nipp, kuidas ilusat keelt kõnelda.

Sõprade ringis ja kodus lähtuda oma vaistust ja paremast äratundmisest. Kui oled sellesse keelde sündinud, on sul see vaist olemas, otsi üles ja arenda seda. Igapäevases elus tuleb mängu ka kõnekultuuri küsimus. Lase teisel lause lõpetada ja alles siis hakka rääkima. Ja lugeda, lugeda raamatuid.