Praegu on veel palju neid, kes mäletavad nõukogude plaanimajandusest vabanenute vaimustust ingliskeelsete siltidega mis tahes välismaistest kaupadest ning kirevatest sitsijopedest ja dressipükstest. Sõna „dressinimene” kohtab praegu juba meediaruumis harva. Tollal ei pannud paremad poisid dresse selga, nüüd käivad aga kõik endast lugupidavad inimesed ülikonnaga (kui nad just väärikad kampsuniinimesed ei juhtu olema), keeleruumis on sitsijopestumine aga tuure ainult juurde kogunud.
Miks peaksin ma tahtma elada Eestis kui massiingliskeelsel koloniaalmaal? Ingliskeelsete n-ö selgitavate terminite-lendsõnadeta ei saada läbi isegi „Aktuaalses kaameras” ja „Foorumis”, rääkimata „Välisilmast” või „Välismäärajast”, meelelahutussaadetest pole siinkohal mõtet rääkidagi. Meenutagem, et veneaegne eestlastest parteilaste eliit pidas venekeelset suhtlust või oma jutu venekeelsete väljenditega pikkimist tollases situatsioonis enesestmõistetavaks ning vägagi sobivaks. Ja Ahto Vesmes, populaarne filmisaate autor ja muidu tore mees, leidis filmikontori direktorina veel N Liidu surmakorinate müras, et venekeelsetel filmidel pole ju eestikeelseid subtiitreid vaja, sest kõik oskavad seda ja saavad rahvastevahelise suhtlemise keelest, nagu vene ajal mõeldi ja öeldi, niigi aru. Kus on need vene keele oskajad nüüd?
Muidugi, iga inimene, rahvas ja riik on sotsiaalne konstruktsioon, mis püsib vaid niikaua, kui inimestel on soovi selle osi töös ja koos hoida. Nii mõnegi rahvusvahelislase meelest on rahvuslus ilge konstruktsioon – aga kas nn rahvusvahelisus (ingliskeelne ja trendimeelne) ei ole!?
Oleme jõudnud olukorda, kus eesti kultuuriruumis on siiamaani tõlgitavaks peetud (nii kirjakeele normi kui keeletarvitajate meelest) Nobeli auhind, Oscari auhind ja Viini pidunädalad jm, Eesti tegijate(ga) ja Eesti ellu kuuluvad nähtused nagu Tallinn Music Week ja Köler Prize (imelik, miks üldse nii, ö-tähte ju inglise keeles pole!?) on aga tõlkimatud – need peavad olema inglise keeles või muidu ei tunne me neid eesti meediaruumis ju ära! Nende tõlkimine olla naeruväärne, olen ma kultuuriinimeste suust kuulnud.
Hiljuti oli „OP!-is” juttu PÖFFi islandi filmidest. Helen Sildna rääkis ilmse poolehoiuga sellest, et islandlased teevad oma asja ja neid ei huvita nii väga, mis neist mujal arvatakse. Miks kasutab aga muidu igati kena muusikaürituse algataja eesti meedias selle kohta vaid ingliskeelset nimetust? Kas tõesti ei saadaks aru, mis toimub, kui muu eestikeelse jutu sees räägitaks Tallinna muusikanädalast; ingliskeelses tekstis on ju muidugi ingliskeelne nimetus ehk Tallinn Music Week. Sellisena võiks see ka eestikeelse kõrval plakati peal „kõigi rahvaste” tarvis esineda.
Toidupoes eelistab eestlane ammugi eestimaist, kui rahakott lubab, aga kultuuririndel ei paista asjal eestikeelsena mingit maitset olevat. Muidugi, kunstinäitustel rahvas ei käivat ju kah. Siiski – miks peakski! Tulge ometi, teid ahvatlevad „Animated Dreams” (vaid raadioreklaamis pakuti tõlget, seda nõuab otsesõnu keeleseadus, muide), NU Performance festival (nii nad vahel kirjutavad, millise reegli alusel, jääb arusaamatuks), festival „Music Meeting” (no jah, eks „Muusikaline kohtumine” kõla tõesti nadilt ja nõukogulikult – mis teha, vene ja inglise keele tundeväli kattub omavahel rohkem kui eesti keele omaga; kuigi, tõlkida võiks ka „Kohtume muusikaga” või „Muusika puudutus” või veel mitut muud moodi, olenevalt ürituse iseloomust), Recording of the Year kategoorias CD-plaat (selliseid kuuleb näiteks Klassikaraadiost hulgi, ju ka mujalt), „The Rise and Fall of Estonia”, „Three Kingdoms”, „Unfold”, „Mängud tagahoovis ehk Because”. Ingliskeelsete pealkirjadega on kõik (peaaegu) muusikalid, kõik (peaaegu) tantsulavastused (olgu need tehtud kus tahes, eelmisel nädalal sai Kanuti gildis vaadata vene dokumentaalteatri Teatr.doc lavastust „Two in Your House” näiteks), kõik (peaaegu) kunstinäitused, installatsioonid ja tegevuskunsti-nähtused, kogu (üksikute eranditega) popmuusika, kõik (peaaegu) nüüdismuusikateosed. Muidugi liialdan, aga kultuurilehe korralise lugeja ehk keeletoimetajana selline tunne mul on. Ja kui mõni mujal maailmas ingliskeelse pealkirja saanud asi tõlgitaksegi ära (Klassikaraadios on neidki saatejuhte, kes imekombel poplugude pealkirju märkavad tõlkida ja sisugi edastada, kui see juhtub oluline olema), siis – hoidku jumal! – sel juhul, kui eesti inimene on Eestis mõnele asjale ingliskeelse pealkirja pannud, siis seda küll tõlkida ei tohi. Ei tea, miks sellest siis üldse eesti keeles räägitakse-kirjutatakse?
Ja siis muudkui viigitatakse, nii nagu kellegi keel parasjagu paindub – ja ega just väga ei paindu. Midagi umbmäärast kinni ju püüab. Ka riigiraadiost tuleb veel rodu muukeelseid pealkirju takkajärele: lahkesti loetakse ette, mis lood kõik plaadil üldse on – ja aru ei saa mitte mõhkugi, vist ei ettelugeja ega ammugi minusugune raadiokuulaja, v. a kolm sidesõna ja „nüüd kuulete”. Ehk oleks targem sellest ei-tea-mis-keelse hääldusega ettelugemisest loobuda? Mõni saatejuht – „OP!-i” Jim Ashilevi näiteks – on siiski loobunud keeleväänamisest: kui juba mitmendat korda „11 Flirts’il” ütlemisega komistas, läks ta üle „Üheteistkümnele flirdile”. Aga kirjapildis – ei mingil juhul! On ju eesti inimesed Kadriorus eksponeeritud näitusele ometi eestlaste (või kelle?) tarvis ingliskeelse pealkirja pannud! Paneme aga 12 000 tähemärki järjest ikka inglise keeles ja ainult nimetavas käändes vastu, nii mõnelgi juhul tarvitatakse veel inglise ja eesti mitmust topelt. Mis asi aga näiteks see õigupoolest on – Neu Now Festival Live Tallinn 2011? Kui see joru oleks keset lauset, millist sõna siis vajaduse korral käänata? Viimasel ajal peetakse sellist monstrumit normaalseks. Ja ometi – nimetused, rääkimata pealkirjadest on tõlgitavad!
Ehk tuleb koera laibalehka selle kivi alt, mille keelehoidjad on keelemüüri paigutanud loaga ürituse pealkirju ka nimedena võtta (näiteks festival pealkirjaga „Prima vista” / nimega Prima Vista, kusjuures ainult nimi saab olla MTÜ-l Prima Vista), eeldades muidugi, et enne tuleks mõelda, kumb variant on mõttekam, ja ilmselt eeldamata, et eesti inimene hakkab massiliselt oma ettevõtmisi tähistama inglise keeles, sealjuures vahet tegemata, kas tegu on nime, nimetuse või pealkirjaga, ja kirjutab lihtsalt kõike suure tähega, mis kuidagigi muust lausest eristub.
Siiski, raamatu pealkirjades ei ole keelekorraldajad veel nimesid näinud, filmi- ja muusikalipealkirjade puhul on mõnelt poolt aga kahtlusi kuulda olnud, et need kaubamärgina toimivat. On juba ka näiteid; „The Black Rider’i” tegijatel ei lubatud pealkirja tõlkida ja imeväärse eestikeelse Villu Kanguri ja Tõnu Oja vaimuka teksti sekka (plakatil pole nimetatud, et keegi on Tom Waitsi laulutekste söandanud tõlkida, neid mainitakse vaid vormis „täname”) kostus lavalt aeg-ajalt ingliskeelseid imelikke hõikeid. Ei tea küll kellele – rahvusvahelisele publikule või eestlastele, kes muidu ehk inglise keelega harjunult teksti sisu ei adu?
Ometi on ju pealkiri pandud enamasti sisu ja tähenduse avamiseks. Mis kasu on sellest, kui keeleseaduse kohaselt on reklaamplakatil tõlgitud, et tegu on näidendiga või muusikaliga, kui pikk pealkiri on võõrkeeles? Asi pole ju vaid arusaamises, kuigi, vaevalt iga laps, kes juba lugeda oskab, või iga täiskasvanugi inglise keeles igal stiilitasandil ja igas sõnavaramahus nüüd lõpuni pädev ongi. Miks peaksin Eestis enda ümber nägema-kuulma vaid inglise keelt?
Sama lugu on ka ajakirjandusega. Miks peaksid pealkirjad olema eestikeelses tekstis sees inglise keeles, nii et neid on väga ebamugav tarvitada ja käänata? Hõlbustamaks netiotsinguid võib ju originaalpealkiri olla sulgudes. (Imelik küll, kui originaalpealkiri on muus kui inglise keeles, ei pea keegi seda enamasti tarvilikuks esitada
, kuigi võiks.) Ja need ingliskeelsed pealkirjad, mis eesti kunstnikud-muusikud jt on oma rahva peale mõeldes inglise keeles pannud, mida nendega teha? Tundub siiski, et nad on mõelnud enamasti siiski nn rahvusvahelise publiku peale, ja on tõesti kahetsusväärne, et pole võetud vaevaks eesti keeles samaväärselt ilmekat pealkirja panna. Mina tahan siiski meie kultuurist eesti keeles rääkida, nii et vestluskaaslane ka aru saab, mida ütlesin. Nii võiks võõrkeelne paralleelne originaalpealkiri olla sulgudes ka sel juhul, kui see on eestlase (Eestis) pandud. Ma loodan väga, et pole veel oma tahtmises üksi. Kui soovitakse, pandagu kaks ilmekat pealkirja: üks eesti keeles siin tarvitamiseks ja teine (kirjapildis sulgudes) laia ilma tarvis (muidugi juhul, kui võõrkeelne tõesti pole lendväljend ega mingit sõnamängu või muud olulist vihjet ei kanna; siis tuleks hoolitseda selgituse eest – on ju tänapäeva kultuuriruum vägagi killustunud ja ühe ringkonna keel ei pruugi teistele arusaadav olla). Pealegi on inglise keele hääldusega eestlasel enamasti probleeme, muukeelseid (nagu prantsuse, hispaania või portugali), isegi saksakeelseid sõnu aga tikutakse hääldama ei tea kuidas või inglise keele hääldusreegleile vastavalt. Nii et kultuuriinimeste „kultuuri” pärast on kultuurisaadete ja reklaamide ajal nii mõnigi kord piinlik, kui mõnest asjast juhtumisi teadlik juhtun olema. Muidugi, keeli on igasuguseid kuulda olnud ja kui ei tea, siis ei tea … Ei saa ka saatejuhile loota, kui ta sissejuhatuseks ütleb, et ei tea, kas hääldab õigesti või ei. Pealegi – aru ei saa ju niikuinii … ei pealkirjast ega laulu sisust.
Ja kui need pealkirjad on eesti keeles nii nõmedad, et neid on häbi välja öelda, siis – milleks need üldse? Ega need inglise keeleski sisukamad ole. Muidugi, on teada asi, et võõrkeelega on rääkijal distants ja mõnes muus kui emakeeles ropendada ei ole kellelegi probleem.
Nii et – respekt! Ja päeva lõpuks nautige kõik kontserditest täiega – suured tänud teie jaoks ka minu poolt.