„Ei päevagi kirjareata” sisaldab aastatel 2004–2010 Postimehes ja Tartu Postimehes ilmunud kirjutisi – murdosa Valsi õpetusist, kui mõelda, et ta on keeletoimetajana tarkust  jaganud üle viiekümne aasta. Õnneks on nüüd ilmunule kõrvale panna teine, varasem Valsi keeleartiklite valimik „Pipart keele peale” (2000, artiklid aastaist 1965–1999). Seda, kas Valsi kirjapandu talletub lõpuks ka sama soliidses vormis ja mahus nagu näiteks Henn Saari raadiosaated („Keelehääling. Eesti Raadio „Keeleminutid” 1975–1999”, 2004), näitab küllap tulevik; ise olen ses suhtes igatahes lootusrikas.         

Oma kuuekümne kuue lehekülje juures on „Ei päevagi kirjareata” meeldivalt laiahaardeline,  sisaldades arutlusi täheortograafiast ja kirjavahemärgistusest sõnavara ja lauseehituse ning stilistika ja tekstiliikideni; ühes kogumiku pikemaist artikleist (lk 19–22) püütakse näiteks rehabiliteerida essee ja esseistika mõistet. Stiili ning sõnast ja lausestki suuremate keeleüksuste tasandil suunamist peab Vals oluliseks, heites „seadusetegijatele keeleinimestele” ette, et neid väga ei huvita „laused, laiemas mõttes tekst” ja et grammatikat „ei lakata pidamast korrektsuse  vaat et ainsaks mõõdupuuks” (lk 51).     

Tehes juttu nimetavatõvest (nt Georg Ots Spa Hotell), sarnassõnadest (nt ohjeldama vs. ohjama), samasõnasusest (nt pärastsõjajärgne), isiku- ja asutusenimede võõr- ja poolkeelsusest (nt Chalice, Crepp), eesti keele vaba sõnajärjega  kaasnevatest ohtudest (kahemõttelisus) ja väga paljust muustki, naaseb Vals ikka ja jälle ühe oma lemmikprobleemi juurde: sõnamoed ja moesõnad, löövväljendid, mida kasutatakse meedias nii palju, et need muutuvad moenarrusteks – siis veel rohkem, kui kõnelejad-kirjutajad on saamatud tajuma nende tähendusvarjundeid.     

Sellised sõnad ja väljendid on või on olnud muuhulgas essee (vildelik tähelepanek „Pool Eestit on esseiste täis”, lk 20), kangelane („teoste tegelased on kangelased küll vene,  mitte aga eesti keeles”, lk 25) ja täna („oleme oma armsas eesti keeles hakkama saanud uue ajajaotusega: minevik, täna ja tulevik”, lk 28). Mitmed moenarrusteks taandunud löövväljendeist on võõrad: tolereerima, alternatiiv, professionaal, korruptsioon. Tolle viimasega seoses küsib Vals, kas pole (keeleline) korruptsioon juba seegi, kui korruptsioonist aina räägitakse, ning pakub Hillar Palametsa vahendades asemele Jaan Tõnissoni omaloomingulist kõlberüüstet (lk  13). Omasõnade kasuks kõneleb tugev veene: need toovad „armutult päikesevalgusse tõe, mis võõrsõnade ähmasuses jääb varjatuks” (lk 13). Võõrsõnade demagoogiline ähmasus – sageli kibeda tegelikkuse maskeerimiseks kasutatav kosmeetiline keelemüra, kui laenata Roland Barthes’i sõnastust – on teema, mis annab rohkem kui miski muu märku sellest, et võitlus, mida Vals peab, ületab kaugelt keelevalla piirid, on ühtlasi võitlus moraali ja aususe nimel. 

Valsi keelealaseid arutlusi, kuigi need on valatud ajakirjanduslikku lühivormi, pole hõlbus lugeda. Esiteks on need ikka ja alati tihedalt, kuid seejuures vihjamisi seotud päevakajalisega: mõni teadus- või haridusalane seik, uue söögikoha avamine, poliitiku või muu avaliku elu tegelase fopaa, mida kajastades on meedia „keeleämbrisse astunud”. Et loetut lennult ja lõpuni mõista, peab suure hulga avaliku elu sündmustega olema kursis sama hästi nagu  muljetavaldava (ajakirjandusliku) lugemusega Vals.       

Lugemist ei kergenda ka iga üksiku teksti hüplikkus; ühelt teemalt ja tegelaselt liigutakse teise juurde nii kiiresti ja igaühel peatutakse nii põgusalt, et paratamatult tekib mulje, nagu oleks autor püüdnud ajaleheartikli ahtasse raamidesse suruda tükikest kõigest, mis on talle  eelmise artikli kirjutamisest saadik silma ja kõrva jäänud.       

Muidugi ei saa mööda Valsi väga kujundlikust  ja (juba mainitud) vihjelisest stiilist, millega silmitsi seistes tekib küsimus, kas ei võiks temale ette heita sama, mida ta ise paneb süüks ajakirjanikele – literatuuritsemist, edevust olla ajakirjanduses ilukirjanik, nii et tavatekstidesse hakatakse taiest lükkima (lk 34). Pean möönma, et on muidugi oluline vahe: Vals kui meisterlik keele- ja stiilivaldaja võib endale lubada rohkem literatuuritsemist kui paljud ajakirjanikud (või ajalehtnikud, nagu Vals ise vahel kirjutab, võibolla  tahtest mitte veel rohkem kaltsutada juba niigi kaltsutatud sõna kirjanik). Pealegi on Vals oma raskepärasest isikustiilist vägagi teadlik, seades „oma liiga kujundlikuks kippuvale mõttekäigule” abiks ühe või teise inimese „kained laused” (lk 13) või tunnistades, et „mu filosoofia on raskevõitu” (lk 62). Teksti nõudlikkus on üks põhjusi, miks mulle oli meeltmööda võimalus lugeda Valsi artikleid ühtede kaante vahele koondatuna, ühekorraga; niimoodi järjest lugedes  harjus nõudliku tekstimaneeriga kiiremini. Siiski – ja see pole tingimata halb – oli tarvilik varuda aega paigutiseks ülelugemiseks ja -mõtlemiseks. Vastukaaluks raskevõitu maneerile – mis teeb Valsi tekstide lugemise äraütlemata nauditavaks? Kõigepealt muidugi juba ennist mainitud otseütlemise ja iroonia mõrkjas kombinatsioon. Pilkepiits tantsib nii keeleliselt saamatute poliitikute kui ka ajakirjanike turjal, nimesid varjamata; vahel on pilge aga ka nii osavalt looritatud,  et kohe ei olegi aru saada, kelle-mille poolt või vastu keeleleedi siis nüüd kõneleb (taas see otsekohesusele vastanduv vihjelisus!). Nauditav on ka keelemäng, laiemalt keelerikastus, mida Vals peab oma sõnul tähtsamaks kui keele „täielikku, igavat veatust, puhtust, kaunidust” (lk 3). Sõnadega žongleerimine meeldib talle koguni nii väga, et taunides ühes lõigus väljendit „Tallinna linnapea”, kus on „linn linna kukil”, kirjutab ta järgmises lõigus mõnuga  sõna „pealinnapea” (lk 12) ja teisal veel „kultuuripealinnapea” (lk 45); kirudes moeliidet „-kas”, kasutab ta ise nimme sõna „annikas” (annirikas, helde, lk 37). Lisagem siia järele veel kõik need toredad, pealtnäha vastuolulised väljendid („naised nagu üks mees”, lk 63) ning suure hulga värvilisi, mitte just igapäevaseid keelendeid (ähmjas, naerukil, punjas, lehmjas) – ja mööngem, et Valsi tekstides on vähe kirjakohti, mis ei suunaks lisaks sisule ka oma vormiga lugejat  keele üle mõtisklema.       

Julgen pakkuda, et peamiselt just keelemängulust ja emakeelevaimustus on takistanud Valsil muutumast läbinisti negatiivseks (resp. stereotüüpseks) toimetajaks-korrektoriks. Märgates inimeste igapäevases keelekasutuses midagi ilusat ja meisterlikku, ei ole ta ka kiidusõnadega  kitsi. Oma sallimatuses korrektorluse ja hala vastu usub ta, et ei ole ühtigi tarvis alalõpmata hädaldada, et meie keelega on kõik korrast ära – vastupidi, kõik on korras, lihtsalt keelekasutajaid on vaja harida (lk 11). Kas aga hädaldamisega harib? Ei usu, pigem pelutab. Harides on olulisem ärgitada keelehuvi, näidata, et eesti keel on arenemisvõimeline, võimalusterohke, vastuoluline. Ja seda Helju Vals, tänu taevale, oskab. Sestap loodan, et tema moto – nulla dies  sine linea – jääb ta motoks edaspidigi. Päris lõpetuseks: on tore, et Valsi artiklite juurde on mõistetud liita Urmas Nemvaltsi head karikatuurid (neid oleks võinud rohkemgi olla); ja nii inimlikult armas, et eesti keele esileedi raamatus leidub paljude trikivigade kõrval ka mõni pesuehtne trükiviga …