Millised probleemid kerkisid seoses 1942. ja 1943. aastal kirja pandud ja nii kaua käsikirjana seisnud teose trükkitoimetamisega?       

Johannes Aaviku Seltsi üks põhikirjalisi ülesandeid on Aaviku käsikirjalise pärandi publitseerimine, kuid MTÜna puudub tal selleks eelarve. Käsikirjad valmistatakse ette seltsi liikmete vabatahtliku töö korras, trükkimiseks on raha palutud ja enamasti ka saadud kultuurielu toetavatelt fondidelt ja rahastutelt. Nii on seltsi kõik tähtsamad väljaanded seni ilmavalgust näinud. 

Mõneti eriliseks kujunes töö „Ideepega”. Käsikirja trükiseks vormimisel oli esimene suur töö teksti käekirjast väljalugemine ja arvutisse kirjutamine, pidades silmas kõiki Aaviku keelekasutuse erijooni, sest „Ideepes” on ta erilise sihiteadlikkuse ja eesmärgikindlusega oma keeleuuendusideid ka rakendanud, näiteks kasutanud eriti julgelt uusi tüvisõnu (eede=ettepanek, hosv=külaline, jallis=armukade, leis=vaba aeg, puhkus), o-d  järgsilpides (kirjotamine, õpikod, naudingo), -lisv-liidet sõnades, nagu idyllilisv, tõelisv -lisus asemel jne. Järgnes käekirjalise käsikirja võrdlemine saadud arvutifaili tekstiga. Küljendamine andis juba võimaluse registrite koostamiseks, samuti ettekujutuse trükise mahust. See osutus soliidseks (700–800 lk + joonised ja lisad). Aga just siis, kui kogu suur töö oli tehtud, käsikiri koos registritega ette valmistatud ning  kokkulepped trükkimise asjus saavutatud, saabus ootamatult masu, mistõttu tuli trükkimise raha-abi taotlustele nii fondidelt kui eraisikutelt pikka aega ridamisi äraütlusi. Aeg lendas, kirjastustehnoloogia arenes ja uuenes, käsikirja vormistus vananes. Kui siis TEA Kirjastus seltsi juhatuse (Helgi Vihma isikus) selles asjas jutule võttis, selgus, et käsikiri tuleb uuesti küljendada, mis omakorda tingib uue korrektuuri, registrite  ümbernumereerimise jne. Aga – lõpp hea, kõik hea: „Ideepe” trükiväljaanne on meie ees laual ning e-versioongi ette valmistatud.

Küsinud Aili Künstler