KÕIK MIS OLI ENNE
naerab sinuga koos
kõik ilus
seespool sõnu
on sinu oma
kõik toomingad
mis õitsevad
põllu ja tee vahel
enne suve
kõik mis on enne
naerab sinuga ja sinule
pärnad Salatsi linnamäel
kutsumas linnud pühakotta
rõõmuga tüdrukud kui lõod
rõkkavad läbi pika päeva
hetk algab siin lähedal
pilvede südames hoitud
või kui need on pilved
mis sünnivad valgusest
või kui see on öö
mis sünnib kevade kasvamisest
kasvab kasvades
kui öö hääl päevavalge
kõik naerab sinuga koos
AMA LÄEB ÜL
jema, miks sa ütlud
ama läeb ül
mis ül se siz läeb
kui ül se siz läeb
vei ama läeb ül
apku siperķi läeb ül räk
vei ku šīld läeb ül ūrg
vei ku koig läeb ül mer
vei ku iza laja läeb kordes mer pǟl
ja mē ab näem tänd jenim
puog, ama läeb muitiši ül
ama ab uo siperķi, šīld apka laja
ama om ķuzumi
ķuzumi läeb ül
ku sa ab pagat jenim
ama om läen ül
KÕIK LÄHEB ÜLE
ema miks sa ütled
kõik läheb üle
mille üle see siis läheb
kuidas üle see siis läheb
kas kõik läheb üle
nagu sipelgas läheb üle tee
või nagu sild läheb üle jõe
või nagu laev läheb üle mere
või nagu isa paat läheb kaugele merele
ja me ei näe teda enam
poiss kõik läheb teisiti üle
kõik ei ole sipelgas, sild ega paat
kõik on küsimine
küsimine läheb üle
kui sa ei räägi enam
kõik on läinud üle
Luuletanud ja tõlkinud Karl Pajusalu