Salatsi kandi ja Kuramaa liivi keele vahekord on sarnane põhja- ja lõunaeesti omaga või on see erinevus mõnevõrra väiksemgi. Salatsi- ja kuraliivis on olnud hulganisti ühist sõnavara ja grammatikajooni, samas küll ka märkimisväärseid erinevusi. Üldiselt on salatsiliivi keel lähem eesti keelele. Selles puuduvad näiteks kuraliivi n-tunnusega daativ, nii minnõn ’minule’ asemel on salatsiliivis minnel, ja (kõ)ks-tunnusega instrumentaalkomitatiiv: kuraliivi minkõks ’minuga’  asemel oli salatsiliivis minnek. Mõlemat liivi keele põhikuju ühendab ikkagi rohke ehtliivilik sõnavara, nagu aim ’pere’, ama ’kõik, kogu’, kõsa ’viha’, ok ’karu’, umar ’õun’ jms. Nii salatsi- kui ka kuraliivis esineb palju häälikukadusid ja seeläbi tekkinud vormide sarnastumisi.       

Esimene suurem ülevaade salatsiliivi allikatest ja keelest on Eberhard Winkleri 1994. aastal Münchenis ilmunud raamat „Salatsiliivi keelematerjalid” („Salis-livische Sprachmaterialien”). Eelmisel aastal trükivalgust näinud „Salatsiliivi sõnaraamat” („Salis-livisches Wörterbuch”, koostanud E. Winkler ja K. Pajusalu)  on kokkuvõte Göttingeni ülikooli soome-ugri keelte professori Eberhard Winkleri paarikümne aasta pikkusest tööst salatsiliivi vanade käsikirjadega. Minu osa oli aidata Winkleril see suur ettevõtmine lõpule viia, vanade ülestähenduste tõlgendamisel leidsin tuge lapsepõlves õpitud Häädemeeste murrakust, mis ongi olnud salatsiliivi ajalooline kontaktmurre. Heinaste ja Tahkuranna vahel kõneldud rannamurdes on mõnedki salatsiliivi erijooned elanud edasi  veel pärast salatsiliivi viimaste kõnelejate surma Põhja-Lätis.     

Salatsiliivi keelt on teadaolevalt kasutanud ilukirjanduskeelena üksnes läti keeleteadlane  Laimonis Rudzītis (1906–1973), kes avaldas 1934. aastal liivi kalendris neljaleheküljelise meeleoluka jutu „Lībmā”, andes selles ülevaate muistsete Liivimaa liivlaste elust. Juuresolevad näited on teadaolevalt esimene katse tutvustada salatsiliivi keelt luulevormis. Kirjaviis järgib siin tänapäeva liivi ortograafia põhimõtteid, kus näiteks kriips vokaali peal näitab selle pikkust; vaid õ-le vastav häälik, mille Sjögren jt on kirjutanud vokaaliga y, on edasi antudki õ-ga. Sõnastuses  ja grammatikas on püütud olla võimalikult salatsipärane, karta paraku on, et lausestuses aimub ka Häädemeeste randade keelt. Arusaadavuse tagamiseks on lisatud võimalikult täpne tõlge eesti keelde. Kõike siiski ei ole võimalik tõlkida, sellepärast siinkohal lühike seletus. Salatsiliivi keeles esineb vormide lühenemise tõttu palju mitmetähenduslikkust, seda kõige sagedasemate sõnade puhulgi. Näiteks om tähendab nii ’on’ kui ’oma’, vald on ’valge, valgus’  ning ka ’vald, jõud; vabadus’, ürg ’aeg’, ’algus’ ja ’hetk’. Sarnased on paljude sõnade nimetava ja omastava käände vormid, seda nii ainsuses kui ka mitmuses, nt nurm võib tähendada nii ’nurm, põld’ kui ’nurme, põllu’, pilud ’pilved’ ja ’pilvede’, nänt ’nemad’ ja ’nende’. Salatsiliivi keeles on hulganisti omapäraseid hääliku- ja vormiarenguid. Järgneva silbi i on eelneva silbi tagavokaali võinud muuta eesvokaaliks ning iseloomulikud on hilisdiftongid, nii on saadud näiteks tüömki  ’toomingas’, hilisdiftong on ka sõnas üöl ’hääl’. ü ja ö on salatsiliivi keeles olnud veel enamasti säilinud, nagu oli ka XIX sajandi Kuramaa liivi keeles. Siiski on ü võinud muutuda u-ks, muutes eelneva s-i š-ks: šuda ’süda’, vrd kuraliivi sidām, ja eelneva k palataalseks: ķuzumi ’küsimine’. Salatsiliivi keeles on samuti mitmeid uuenduslikke grammatilisi vorme, näiteks ma-infinitiivi kaasaütlev vorm, mis eriti sage tegevuse kestvust rõhutavates kordustarindites: kazab kazamak ’kasvab kasvamisega, s.t jõudsalt’. Kaasaütlevat infinitiivi vormi soovitasid keeleuuendajad eesti keeldegi! Salatsiliivi keeles on ka tulevik – līb on tuleviku abiverb, samakujuline sõna tähendab samuti liivit ja liivlast: līb līb ’liivlane tuleb’.