Rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 30. X – 2. XI Tartus, kunstiline juht Monika Mattiesen.
Tänavuse festivali „Afekt“ kandev telg oli transmediaalsus nüüdiskompositsioonis ning muusikateatriga seonduv mitmekihilisus. Selle foonil avaldati austust veel modernismi suurkujudele, sest tänavu on nn uue muusika isa, dissonantsi emantsipatsiooni ellu kutsunud Arnold Schönbergi 150. sünniaastapäev ning samuti avangardi ühe särava esindaja Luigi Nono 100. sünniaastapäev.
Nagu „Afektil“ kombeks, rullus ka tänavune festival paralleelselt lahti Tallinnas ja Tartus. Kuna sedapuhku kava neis linnades ei kattunud, reflekteerin vaid Tartust toimunut, ehkki Tallinnas pakutuga võrreldes polnud Tartu programm kaugeltki nii kirev (kui mitte öelda, et see jäi lausa tagasihoidlikuks). Publikule anti kolm kontserti ning pakuti vaadata filmiprogramm, mille keskmes olid needsamad mainitud modernismi suurkujud.
Tartus avati festival kontserdiga „Situatsioonid“, kus musitseeris Poola üks tuntumaid nüüdismuusika ansambleid Spółdzielnia Muzyczna koosseisus Tomasz Sowa (klarnet) ja Jakub Gucik (tšello). Duo teatraalse ning kireva kava sidus peaaegu et orgaaniliseks tervikuks Euroopa ühe olulisema transmediaalse helilooja François Sarhani performatiivne kompositsioon „Situations“ ehk „Situatsioonid“. Muusika ja keele vahele jäävat ala uuriv teos passis vaat et valatult kokku nii tänavuse festivali vormilise deviisi kui ka sellest omamoodi johtuva alateemaga, milleks võikski pidada pärimist muusika ja keele seoste ning suhte järele. Seda enam et ühes nn uue muusikaga sündiski XX sajandi alguses ka uus (atonaalne) helikeel, mille grammatika ja süntaks erinevad tõesti vanema, s.t eeskätt tonaalse muusika omast. Tartu festivali filmiprogrammi kuulus aga Christopher Nupeni 1985. aasta film „The Language of the New Music (Schoenberg, Wittgenstein)“ ehk „Uue muusika keel (Schönberg, Wittgenstein)“, kus on kõrvutatud helilooja Arnold Schönbergi ja filosoof Ludwig Wittgensteini ideid.
Ei saa jätta mainimata (õigemini kurvastamata), kuivõrd väikesearvuline oli selle meeleoluka ja interpreetide poolest tehniliselt meisterlikult teostatud kontserdi publik. Kuigi piinlikult vähene kuulajaskond ei ole nüüdismuusika puhul tavatu ning sellest on ka varem räägitud1, kaikus pahaaimamatult peas siiski seekordsel festivalil austusavalduse pälvinud Schönbergi kuulus ütlus „Denn wenn es Kunst ist, ist sie nicht für alle, und wenn sie für alle ist, ist sie keine Kunst“2. Siit ei taha ma kohe kindlasti hakata lahti harutama mingit kõrge ja madala, liiatigi lihtsalt millegi kunstiks kvalifitseerumise teemaliini, vaid mõelda pigem sellele, mida teha, et kõrgeks ja keeruliseks peetav kunstivorm nüüdismuusika ei paistaks publikule nii põhjendamatult pelutav ja pretensioonikas.
Kuigi Poola duo kontserdi asukoht (Tartu ülikooli muuseumi valge saal) on tõesti miljööväärtuslik ja võrratult esteetiline, ei saa ikkagi mööda sellest, et kui eesmärk on (või vähemalt võiks olla) nüüdismuusika elitaarsuse kuvandit mõnevõrra revideerida, et seda ei peetaks nii ülepaisutatult keeruliseks ja akadeemiliseks, oleks oluline ja suur samm sel teel tuuagi need kontserdid neistsamadest elitaarsuse ja akadeemilisuse oreooliga palistatud kontserdisaalidest välja. Loomulikult ei taha ma teha ühtegi etteheidet seekordsetele kontserdipaikadele (peale eelmainitu veel Tartu linnamuuseumi varaklassitsistlik suur saal ning hiljuti renoveeritud Knorringu aadlimaja, mis on samuti üks Tartu klassitsistliku ehitusstiili ehedamaid näiteid), vaid osutada sellele, kuidas nende n-ö ajalooline aura ja atmosfäär assotsieeruvad juba pelgalt vaikivate (sageli ehk dogmaatilistegi) arusaamade tõttu millegi põhjendamatult elitaarsega. Kui tahta aga, et nüüdismuusika oleks publikule kättesaadavam ning, veel enam, suhestutav ja kõnetav, siis oleks ehk põhjust seda soodustada ka juba nii pragmaatilisel tasandil, nagu seda on kohavalik. Seda enam et kui viia nüüdismuusika mõnda ootamatusse konteksti, näiteks anda kontsert mõnes kultuuriklubis või rohkem underground-kohas, on suurem tõenäosus, et sinna satub neidki, kes neis paikades niikuinii käivad, s.t kes seavad oma sammud mitte ainult üritusest, vaid ka kohast lähtuvalt. Siin võib näiteks tuua kas või ERSO sarja „Audiospaa“ kontserdid. Võib-olla oleks nüüdismuusikaga sina peale saamiseks vaja mingit intiimsemat keskkonda, et häälestada end sobivasse kontemplatiivsesse seisundisse, kus muusikat kuidagi ihulisemalt ja holistlikumalt tunnetada ning nautida.
Teine, samuti kontserdipaikadest johtuv mõttekäik, mille radadel terve festivali ekslesin, on nüüdismuusika või õigemini uue muusika ja museaalsuse seos. Tähistades Schönbergi (juba!) 150. ja Nono 100. sünniaastapäeva, tuleb kuidagi eriti kõnekalt ilmsiks, et nn uus muusika pole enam ammugi nii uus. Tänapäevaks kuuluvad mõlemad heliloojad sellesse lääne kunstmuusika kaanoni muuseumisse, kus nende teosed on eksponaatidena kõrvuti teiste suurmeistrite omadega. Õnneks olid aga „Afektil“ selle kujuteldava muusikamuuseumi aknad lahti ning juba museaalide staatuses teoste vahel ja ümber sai kuulda nüüdisheliloojate loomingut nii meilt kui ka võõrsilt. Kõigest vormilisest ja proosalisest hoolimata ei tehta „Afektil“ kvaliteedi asjus loomulikult allahindlust. Korraldajate järeleandmatu järjekindlus ning visa töö toob Eestisse ikkagi aastast aastasse oma ala parimaid muusikuid ja kollektiive. On vaid publiku mure, kas tahetakse ja osatakse seda väärtustada ning kas suudetakse seda kõige muu foonil ja kiuste mõtestada.
Olgu kuidas on, olemuslikud ummikseisud võivad tabada eri kultuurivaldkondi, publikut, millegi loomingulist-aatelist agendat või ka mõnd heliloojat. Nii suutis iseäranis sulnilt täpselt sellise olukorra muusika keelde ümber panna Maria Kõrvits, kelle teos „Nobody“ (2024, esiettekanne) kõlas fenomenaalse pianisti Benjamin Kobleri esituses. Kobler kandis paralleelselt klaveripartiiga ette tekstikatke Fernando Pessoa „Rahutuse raamatust“, misläbi tekkis klaveripartii ja teksti vahel pinev dünaamika ja efektne dialoog, isegi teatav sulandumine, mis andis markantselt edasi Pessoa kirjeldatud eksistentsiaalse ängi.
Festivali Tartu programmi kulminatsiooniks sai Küberstuudio kontsert „ARV+“, kus kõlas Monika Mattieseni, Iris Oja, Leonora Palu, Aare Tammesalu ja Nikita Šiškovi esituses (nüüdseks juba vanameistri) John Cage’i teose „Living Room Music“ ehk „Elutoamuusika“ (1940) osa „Story“ ehk „Lugu“, Simon Steen-Anderseni vaimustav teos „Difficulties Putting It Into Practice“ ehk „Raskused selle rakendamisel“ ning Ardo Ran Varrese teoste assortii: „The Anonymous Whistleblower“ pikoloflöödile, live-elektroonikale ja tuulekellale (2024), „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“ (2016, IV ja V stseen sopranile ja tšellole) ning „Force majeure“ tšellole ja fonogrammile (2012). „The Anonymous Whistleblower“ üllatas Varresele muidu võrdlemisi tavatu transgressiivsusega ning nõnda värske ja intrigeerivana demonstreeris see hunnitult nüüdismuusika kaasakiskuvat jõudu, mis kutsub suhestuma ja dialoogi astuma. Kiitmata ei saa jätta ka Küberstuudio tõesti võimekaid ja veenvaid interpreete ning suurepärast kavavalikut.
Kui aga tulla veel tagasi muusika ja keele teema juurde, ei saa mainimata jätta Wittgensteini kuulsat mõttekäiku: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“3 Nimelt leidis Wittgenstein oma „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ lõpuks, et peale öeldavate asjade, mis asuvad loogiliselt väljendatava maailma piires, on ka asju, mis paiknevad sellest väljaspool ning mida saab ainult näidata. Need asjad on müstilised (näiteks metafüüsika, esteetika) ning just neist on mõistlikum vaikida. Ehk saab ka tõesti põletavast seesmisest vajadusest sündinud muusika kohta öelda, et millest ei saa rääkida, sellest tuleb luua muusikat. Aga kas sel on üldse suurt mõtet, kui keegi seda muusikat ei kuula?
1 Vt nt Gregor Kulla, Kuidas mõista klassikalist muusikat? – Müürileht 2019, detsember.
2 „Kui see on kunst, siis ei ole see kõigile, ja kui see on kõigile, siis ei ole see kunst.“
3 Ludwig Wittgenstein, Loogilis-filosoofiline traktaat. Tlk Jaan Kangilaski, Veiko Palge. Ilmamaa, 1996, lk 201.
