Heategevuskontsert „Küte“ 2. XI Paavli kultuurivabrik.
Heategevuskontserdiga „Küte“ koguti Poltava oblasti Ukraina sisepagulaste keskusele raha, et saaks varuda eakamatele elanikele talveks kütet. See ei olnud Eestis esimene muusikute panus toetada sõja tõttu kannatavaid inimesi – ja kontserte on Eestis viimastel aastatel Ukraina heaks tehtud õige mitu. Teiste silmajäänute hulgas oli kultuuritehase üritus eriti kogukondlik ja rohujuure tasandil.
Küllap on paljud Sirbi lugejadki leidnud võimaluse Ukraina toetuseks annetada. Vahepeal on küll paistnud, et ind ukrainlasi toetada kipub raugema. Põhjusi on mitmeid. Sõda kestab juba kolmandat aastat, see põhjustab lootusetust ja mõnel juhul viimaks kaastundeväsimuse. On ka nähtud, et raha ei lähe üldse sinna, kuhu peaks. Ometi oli Paavli saal õhtu lõpuks rahvast täis. Läksin isegi, juba seetõttu, et kõigi rahakogumiste hulgas kõnetas just selle ürituse eesmärk mind eriliselt. Esmajoones sellepärast, et kõnealused sisepagulased on eelkõige eakamad inimesed. Räägime ju sõjasituatsiooniski sageli naistest ja lastest kui tsiviilohvritest ning meestest kui kahurilihast, samal ajal kui vanemaealised on see ühiskonna osa, kelle abivajadus võib rahuajalgi lihtsamini tähelepanuta jääda.
Kultuuritehases oli kohal rida väga eriilmelisi muusikuid, enamikule jäetud esinemiseks keskmiselt pool tundi. Neid juhatas sisse-välja Taavi Eelmaa. Seda kirevat line up’i vaadates näis, et väärtuspõhisus oligi peamine esinejaid ühendav kriteerium, sest stilistiliselt oli neil ühist võrdlemisi vähe. Kontserdi avas üsna klassikaline deathrock’i punt Misery Eden eesotsas Ukrainast pärit lauljaga. Pärast neid laulsid kitarri saatel lüürilist loomingut Marten Kuningas ja Robert Linna. Kui Bedless Bones paigutub kuhugi tumeda muusika ja manna alternatiivpopi piirimaile, siis Röövel Ööbik viis kuulaja eesti indie radadele. Genka ja Paul Oja tõid pilti hiphopi oma tuntumate lugudega. Lõpus esinesid DJd koosluses Kurbade Tüdrukute Klubi, 4-got-10 ja Tamhiis. Vist kõik laval viibijad pidasid vajalikuks rõhutada, miks üldse kokku tuldi, tänades mitmel juhul ka peakorraldajaid Indrek Mesikeppi, Natalie Metsa ja mõnel juhul MTÜd Mondo, kes toimetab raha Ukrainasse.
Tegelikult näibki sellise kontserdi arvustamine väheke mõttetu, sest muusikast tähtsamad on idee ja sõnum. Ei ole nagu mõtet rääkida, et üks muusik vist ei kuulnud end vahepeal korralikult ja laulis terve loo mikrointervall kõrgemalt või et teine muusik pani kolmandaga võrreldes saali paremini kõlama. Hoopis huvitavam on mõelda, kuidas suhestus esinejate looming omas žanris humanitaarabi mõttega. Sest just seda nad ju lavale tulles pakkusid: meelelisest muusikalisest naudingust olulisem oli õilis eesmärk tuua rahvas saali, et koguda raha, mida Ukrainasse saata.
Muusika abil kogutav humanitaarabi ei ole muidugi eestlastele võõras asi. Ja mitte ainult eestlastele: see on üle maailma levinud võimalus, et pöörata pilk probleemidele ja otsida neile leevendust. Vahel tõmmatakse muusikaga tähelepanu mõnele akuutsele probleemile, näiteks nagu 1980. aastatel aidsikriisile. Kodumaalt teame 2015. aastal Vabaduse väljakul peetud kontserti „Sõbralik Eesti“, kus tuntud muusikud astusid vastu ühiskonnas levivale sallimatusele. Samamoodi meenub otseseid rahakogumise aktsioone, näiteks 1980. aastate staadionikontserdid, mille eesmärk oli leevendada kolmanda maailma humanitaarkriise. Näiteks võeti suurkontserdil „Live Aid“ fookusesse näljahäda Etioopias. Seda tüüpi hiigelkontserdid on saanud ka kõva kriitikat. Näiteks leiti, et formaadi tõttu lõi korraldajate headest kavatsustest hoolimata õitsele patroneeriv Aafrika päästmise tööstus, kus oli halb ja stereotüüpe juurutav tava kujutada sealseid riike ja elanikke eksootilisena.
Aga Indrek Mesikeppi, Natalie Metsa ja Mondot ei saa muidugi päris võrrelda Bob Geldofiga ning Ukraina mured ei ole eestlastele võõrad ja eksootilised. Pigem on oht, et meid võib tabada sama saatus. Esinenud bändidki ei kuulu vist ükski peale Genka (vahest ka Marten Kuninga ja Robert Linna?) siinsesse peavoolu. Ometi on kõigil kõlanud stiilidel olnud tugev seos sotsiaalse õigluse otsingutega. Võtkem kas või radikaalse poliitilise taustaga postpungi, millega seostuvad kontserdil „Küte“ esinenud bändid Misery Eden ja Bedless Bones ning mitu DJd, samuti korraldaja Mesikepp, kogenud DJ.
Nagu postpunk on sotsiaalselt tundlik ka hiphop, mis sündis samuti reaktsioonina sügavalt ebaõiglastele tingimustele, mis sest, et hoopis teises kultuuripoliitilises keskkonnas. Ilmselt tajuvad seda ka Eesti hiphopi põhitegijad Genka ja Paul Oja, kuna pidasid vajalikuks kontserdil „Küte“ üles astuda. See oli meeldiv üllatus. Võiks ju arvata, et nii pikalt skeenel olnud muusikud on liialt etableerunud, et heategevusega tegeleda, eriti veel nii alternatiivses vormis. Aga ei, ja mitu inimest publiku hulgas leidsid, et nende etteaste olnud õhtu nael.
Muusikute solidaarsusest rääkides ei saa rõhutamata jätta ka alternatiivset klubikultuuri kõrvuti indie’ga, mis on Eestis olnud teineteisega orgaaniliselt seotud. Eelmises Müürilehes arutles kontserdi „Küte“ üks korraldajaist Natalie Mets, kuidas on alternatiivne klubikultuur Tallinnas turvaline ruum, kus tulla kokku, olla solidaarne ja astuda ühiselt vastu ebaõiglusele.* Sel kontserdil esindas alternatiivset klubimuusikat manna ja indie’t Röövel Ööbik, mõlemad suurepärased artistid. Kohtki tundus õige. Paavli kultuurivabrikust paremat paika on sellise ürituse korraldamiseks praegu Tallinnas raske leida, sest vähemalt mulle ei meenu teist nii suure kaliibriga kohta, kus tõstetaks nii teadlikult pjedestaalile kaasavat hoiakut oma külaliste ja esinejate suhtes.
Ma ei tea, kui palju õnnestus kontserdiga raha koguda. Loodan, et piisavalt. Kuulsin ka, et mõni ostiski pileti lihtsalt selleks, et toetada Ukrainat, aga kohale ei tulnud. Kes nüüd loeb ja mõtleb, et ai kui kahju, et maha magasin, siis Mondo kaudu saab jätkuvalt toetada nii Ukrainat kui ka teisi abi vajavaid inimesi ja paiku.
* Natalie Mets, Alternatiivne klubikultuur lõimib inimesi. – Müürileht 2024, oktoober.
