Vaikimine pidavat tähendama nõusolekut. Seepärast panengi kirja oma mõtted, mis on ajendatud akordioni eriala ajaloo kajastusest viimastel aastatel, sh viimast „Accordionfesti“ puudutavast Sirbi artiklist.*

Nii eelmiste aastate festivali kajastused kui ka see artikkel algab mõttega, et enne „Accordionfesti“ oli Eesti akordionimäng valdavalt rahvamuusikakeskne ja ajast maas. Kultuuri on meile ennegi toodud piiri tagant ja nii mõnigi eestlane on sellega kaasa läinud. Kui aga silmad lahti teha, siis paistab Eesti akordioniõppe ajaloost vastu festivale, konkursse, konkursisaavutusi jpm, mille üle võib olla uhke. Meie õpilased on tänu aastakümneid siin kasutatud professionaalsetele meloodiabassidega pillidele jätkanud haridusteed kõrgkoolides Eestis ja välismaal. Eesti heliloojad on kirjutanud juba eelmise sajandi keskel kaasaegse helikeelega originaalteoseid sooloakordionile ning kasutanud akordioni võimalusi nii kammermuusikas kui ka solistina orkestri ees.

Eestis on väga head võimalused õppida akordioni mitmetel kesk- ja kõrghariduse õppekavadel: akadeemilise, džäss- ja pärimusmuusika suunal ja seda juba üle 20 aasta. Igas riigis sellist võimalust ei ole ja oleme selle üle uhked.

Seega soovitan artiklite autoritel enne avalikke väljaütlemisi teemasse süveneda, et vältida valearusaamu ja mitte apelleerida lugejate teadmatusele. Reklaam üritusele on teretulnud, aga võiks olla ka aus. Muidu jäävadki ainult müüdid ja muinasjutud.

* Marje Ingel, Müüdid ja muinasjutud akordioniga peaosas. – Sirp 18. X 2024.