Kontsert „Londoni Filharmooniaorkester ja Marcel Johannes Kits“ 17. X Estonia kontserdisaalis. Marcel Johannes Kits (tšello), Londoni Filharmooniaorkester, dirigent Santtu-Matias Rouvali. Kavas Mihhail Glinka, Edward Elgari ja Jean Sibeliuse muusika.

Kui umbes 50 aastat tagasi ilmusid Melodija firmas heliplaadid, kus esitajana oli märgitud Filharmooniaorkester, siis oldi enam-vähem kindlad, et tegemist oli piraatplaadiga, mis ei olnud ka võimatu. Aeg oli selline, et info oli puudulik ja seegi polnud kättesaadav. Nüüd siis käisid siin filharmoonikud Londonist oma soome peadirigendi Santtu-Matias Rouvali juhatusel ja solist oli ei vähem ega rohkem kui eestlane Marcel Johannes Kits. Ei meenu, et ükski külalisorkester oleks kunagi Eestisse tulnud meie solistiga. Ajalugu! Ja seda tegi selle maailma kõrgeima kategooria Filharmoonia­orkester Londonist. Sümfooniaorkester, mis on 19 aastat noorem kui ERSO, aga mille peadirigentide nimekiri algab aukartustäratavalt: Herbert von Karajan, Otto Klemperer, Riccardo Muti, Vladimir Aškenazi jne. Tänapäeval on peadirigendid üha nooremad (seekord 38) ja sageli soome päritolu ning loodan, et nüüdsest on ka solistid järjest nooremad (sel korral 29) ja eesti päritolu.

Soovitus kõigile, kes kirjutavad tutvustustekste. Aitab juba kohustuslikuks kujunenud epiteetidest: Marcel Johannes Kits, meie noorema põlvkonna üks väljapaistvamaid tšelliste. Ei maksa karta selgelt ja konkreetselt välja öelda: lihtsalt, Eesti kõigi aegade parim tšellist. See ei ole enam maitse küsimus, vaid objektiivne tõsiasi, ja võin seda kinnitada, sest olen kuulnud kõiki, v.a Raimond Bööcket (1871–1940).

Arvukatest rahvusvahelistest konkurssidest on Marcel võitnud Brahmsi (2016) ja Enescu (2018) konkursi, ent suurim saavutus on siiski kuninganna Elisabethi konkursi III preemia 2022. aastal. Konkursid on erinevad ja viimasel neist on kõige rohkem osavõtjaid – ka sisult on see kõige karmim. Nimetan siin ainult mõned žürii liikmed: Gautier Capuçon (Prantsusmaa), Franz Helmerson (Rootsi) ja Miša Maiski (Iisrael), Antonio Meneses (Brasiilia). Need on tänapäeval maailma tipud, kes otsustavad järel­tulevate põlvede saatuse üle. Nii et Marcel Johannes Kitse saatus on otsustatud: ta on tippklassi tšellist ja tema CVs on ka Carnegie Halli debüüt.

Peadirigent Santtu-Matias Rouvali ja meie Eri Klasi eluloos on üllatavaid paralleele. Ta oli esialgu löökpillimängija ja jõudis oma karjääris üsna kiiresti Yleisradio sümfooniaorkestri koosseisu. Ühtlasi osales ta 2005. aastal Eurovisioni lauluvõistluse saateansamblis ja alustas 22aastaselt Sibeliuse akadeemias dirigeerimisõpinguid ning tuli muidugi karjääriredelile Jorma Panula konveierilt. Tänavu on ta viimast hooaega Göteborgi Sümfooniaorkestri peadirigent, Filharmooniaorkestri peadirigent ja veel Tampere Filharmoonikute audirigent. Vaba käik on tal veel kõrgklassi orkestrite ees, nagu New Yorgi Filharmoonikud, Amsterdami Kuninglik Concertgebouw ja ka Berliini Fiharmoonikud, ning kui need on taskus, siis ülejäänud seisavad juba ukse taga järjekorras. Oma orkestritega käib ta tihedasti tuuridel, Göteborgi omaga Kesk-Euroopas ja Filharmooniaorkestriga läheb kohe Jaapanisse. Eraldi tasub märkida Rouvali plaadistusi, mis on pälvinud plaadituru kõrgeimaid auhindu (sh Gramophone, Choc de Classica, Diapason Decouverte ja Radio Classique’i trofee). See tegevus jätkub tal vaata et Neeme Järvi tempos.

Filharmooniaorkester on arvatavasti esimene sümfooniaorkester, mille residentuuris on peale viiulikunstnik Nemanja Radulović’i ka india klassikalise tantsu kathak tantsija Vidya Patel. Miks küll? Alati saab vastata, et miks ka mitte.

Selline seltskond esines siis 17. oktoobril Estonia kontserdisaali laval, pilgeni täis saalis, kuhu juba ammu polnud võimalik ühtegi piletit saada. Aitäh Eesti Kontserdi peaprodutsendile Maarit Kangronile, keda kahtlustan ettevõtmise korraldamises.

Avamäng Glinka ooperile „Ruslan ja Ludmilla“, kontserdi avateos, on virtuoosne orkestriteos, kus orkestri võimed pannakse proovile. Kuna teost esitades on efektseim nobedus, siis võtab mõni dirigent vahel asjatuid riske. Maestro Rovali siiski vist pisut ületas riski piiri, sest partituuri ebamugavates kohtades oli alguses kuulda kerget loginat ja tunda sellest tingitud kramplikkust. Kõik takistused said ületatud professionaalse meisterlikkusega ja kuulajad said teada, et Filharmooniaorkestri vertikaal on kindlalt üles ehitatud basside vundamendile, mis annab teatavasti tutti’le võimu ja tämbritele laia paleti. Tippmeisterlikkusega säras just seesama kontrabassirühm, kelle võimed pannakse proovile kohe alguses.

Et nimetatud teosel on kuulajatele soodne mõju, laskun hetkeks mälestustesse. 1959. aastal, kui oli Tallinna reaalkooli (tollal II keskkool) lõpetajate aktus kooli aulas, oli kohale kutsutud tollane Eesti Raadio sümfooniaorkester (!). Aktuse sissejuhatuseks esitati just nimelt see Glinka avamäng. Ei saa öelda, et aula publikus paljudel oleks olnud sümfooniakontserdi kuulamise kogemusi, kuid nii mõnestki neist said kõrvalmaja kontserdisaali alalised külastajad. Sealt minugi mõte, et poleks paha ka selles seltskonnas noodipuldi taga istuda, ja kahe aasta pärast see teoks saigi. Nii et teoses on ikkagi väge.

Edward Elgari tšellokontserdil e-moll op. 85 on ka väge, sest kui seda on kord keegi esitanud, siis kipub teos korduma mitmete esitustega. Meil on nüüd võimalik uhkeldada, et juulis esitas teost Alisa Weilerstein (USA) Pärnu festivalil Paavo Järvi ja Festivaliorkestriga, septembris Alban Gerhardt (Saksamaa) Tallinnas Kristiina Poska ja ERSOga ning nüüd siis Marcel Johannes Kits Santtu-Matias Rouvali ja Filharmooniaorkestriga. Võrdlev teaduslik analüüs poleks paha magistritöö teema ja miks mitte, sest kvaliteetsed salvestused on ju ometigi olemas. Esimese emotsionaalse hinnanguna võin küll öelda, et Kitse ettekanne oli motiveeritum, dramaturgiliselt isikupäraselt ja targalt planeeritud ning kõrge meisterlikkusega perfektselt esitatud. Publiku ja ka orkestri (!) reaktsioon oli tormiline. Kuna olen kõiki kolme esitust kuulnud elusalt ja saalis, võin lisada, et Kitse esitus oli nii mõneski aspektis sisukam ning mitte üheski aspektis nõrgem kui maailmanimedel. Selgub, et kuninganna Elisabethi konkursi žürii otsus oli õige.

Jean Sibeliuse sõnade järgi oli tema sümfoonia nr 3 C-duur op. 52 esiettekanne paljudele ja ka autorile endale pettumus, sest eelnenud teise sümfoonia edu varjutas seda. Seevastu arvustused olid ülivõrdes: erilise tähelepanu ja ülistava heakskiidu osaks sai teose teine osa „Andantino con moto, quasi allegretto“. Nya Presseni autoriteetne arvustaja Karl Flodin on isegi kirjutanud, et „tervikliku meistritööna on allegretto sümfoonia õilsam osa ja üldse kaunimaid sümfooniaosi, mis kunagi loodud“. Niimoodi lahknevad autori ja kriitikute arvamused. See kolmas peab ikka väga hea teos olema – ja ongi. Minu maitsele sobib see paremini kui ülipopulaarne teine.

Nüüdki oli võimalus neid elavas ettekandes päris lähestikku nautida. Siin­kohal tasub meenutada lugu, mis annab aimu, kuidas olen esitatavale teosele hinde pannud. Öeldakse, et kui mängid ükskõik millist Sibeliuse seitsmest sümfooniast, siis tundub mängitav olevat tema parim. Aga kui esitad ühte 27st Mjaskovski sümfooniast, siis tundub, et kõik 26 ülejäänut on esitatavast paremad. Tõtt on selles loos!

Maestro Rouvali ja Filharmooniaorkestri esituses tõi Sibeliuse kolmas orkestri kõik nauditavad omadused eriti reljeefselt esile. Juba eelmainitud suurepäraselt kõlav partituuri vertikaal, särava tämbriga puupillid ja toekad vased ning romantiliselt helisevad keelpillid ongi see, mida ootame ühelt maailma tipp­orkestrilt. Rouvali dirigeerimismaneer on eriliselt täpne ja justkui markeerib akustikat: see on visuaalselt efektne, aga seejuures sisuliselt väga mõjus ja nauditav. Nii et seekord oli kolmas Sibeliuse parim sümfoonia ja Santtu-Matias Rouvali parim teose esitaja Londoni Filharmooniaorkestriga.