Mängufilm „Judy“ (Suurbritannia-USA 2019, 118 min), režissöör Rupert Goold, stsenaristid Tom Edge ja Peter Quilter, operaator Ole Bratt Birkeland. Osades Renée Zellweger, Jessie Buckley, Finn Wittrock, Rufus Sewell jt.

Kust jookseb idealiseerimise ja ekspluateerimise piir? Hollywoodi kuldajastu legendaarse näitleja Judy Garlandi elu sõeluv „Judy“ annab sellele küsimusele vastuse mitmel tasandil. Erinevalt hiljuti ilma teinud biograafilistest draamafilmidest, nagu „Bohemian Rhapsody“ ja „Rocketman“,¹ on selles filmis keskendutud Garlandi eluloo asemel ta elu lõppvaatusele Londonis. Arusaam, et nii sündmusrohket elu ei saagi ammendavalt kahe tunni piires kokku monteerida, on küll tervitatav, aga „Judy“ dramaturgiline fookuskese paneb veidi nõutult pead vangutama.

„Judy“ põhineb Peter Quilteri näidendil, mille too kirjutas esialgu kruiisilaeval esinemast keeldunud joobes lauljast ning kohandas alles hiljem ümber Garlandi elulooks.² Väga menukaks kujunenud näidendit on lavastatud enam kui 40 riigis. Tee kinolinale oli vaid aja küsimus. Filmiadaptsiooni kirjutas seriaaliga „Kroon“³ läbimurde teinud briti stsenarist Tom Edge. „Judy“ lavastajaks valiti britt Rupert Goold, kellele see on teine kinolinale jõudnud mängufilm.⁴ Teatrilaval on Gooldil aga lavastajana ette näidata kõrge lennuga karjäär ja arvukalt auhindu. Teatrikogemus on kasuks tulnud „Judy“ kõige tugevama näitaja, Renée Zellwegeri näitlejatöö suunamisel – selleta oleks see film suure tõenäosusega läbi põrunud.

Nüüdseks hävinud Londoni ööklubi The Talk of The Town ning Metro-Gold­wyn-Mayeri filmistuudio vahel pendeldavas filmis on näidatud Garlandit kunagise lapsnäitlejana, kellest on 1968. aastaks saanud allakäinud ja sõltuvuse küüsis vaevlev meelelahutaja. Kolmekümne aasta piires edasi-tagasi hüplevas „Judys“ luuakse võrdlemisi lakooniline põhjuse-tagajärje struktuur „Võlur Ozi“⁵ staari raskest lapsepõlvest ning hilisemast uimastisõltuvusest, seda justkui eesmärgiga kujutada Garlandit filmitööstuse saamatu ohvrina. Seeläbi riisutakse „Judys“ Garlandilt peaaegu kogu ta elutöö näitlejana ning olemus naisena, kuigi Garlandi kogu elu oli võitlus ja tal tuli pista rinda palju enamaga kui lapsena söödud dieeditabletid ja unerohud.

Reaalse inimese eluloo ekraniseerimisega kaasneb terve rida eetilisi küsimusi. Ükski Judy kolmest lapsest ei andnud filmile heakskiitu, vaid nad võtsid selle vastu sõna ka mitmetes teleintervjuudes. Liza Minnelli, lastest tuntuim, keeldus filmi vaatamast, samuti kohtumisest Zellwegeriga, kuid avaldas lootust, et ehk ei ole „Judys“ käsitletud tema ema elulugu nii, nagu seda kiputakse tegema. „Judys“ on toodud ekraanile ka kolmele lapsele kõige valusam eluperiood, kui ema pidi nad maha jätma, et maksuvõlgade küüsist pääsemiseks viimases hädas Londonis elatist teenida. Hollywoodi filmitööstuse varjupoole paljastamine ei ole iseenesest tabu, kuid tõe ilmsikstuleku ja selle isuäratavamana serveerimise vahel on suur erinevus. Ses filmis Garlandist loodud portree puhul on jäetud kõrvale asjaolu, et kunagine lapsstaar oli ka kultuuriloos oluline äärmiselt teenekas näitleja, kes mängis kokku 34 mängufilmis – hoolimata korduvast elektrišokiravist, mis oli 1950. aastatel üsna võigas protseduur. Selletaoliste nüansside kaasamine eluloofilmi, kus otsustati erinevalt näidendist kasutada ajahüppeid minevikku, võimaldanuks paremini mõista Garlandi äärmiselt neurootilist käitumist. Kui aga jääda stsenaariumi ajaraami, siis tekitab veel suuremat nördimust Sid Lufti portreteerimine vastutustundliku isana. Teda vastandatakse filmis Garlandile, kuigi Garland tunnistas 1965. aastal kohtus, et Luft oli vägivaldne abikaasa.⁶ Peale tõe oleks selle olulise teguri kaasamine võimaldanud paremini mõista, miks oli Garlandile oma lastest eemalolek niivõrd raske. Ainus pääsetee näis olevat uimastid igal kättesaadaval kujul ning lähedus ja kaitstus, mida näitleja lootis leida hilisemalt abikaasalt Mickey Deansilt (Finn Wittrock).

„Judys“ ei ole kahjuks piirdutud poolikute tõdedega, vaid on marsitud kindlal sammul ajalugu ümber kirjutama. Garlandiga koos on filmis esile toodud kaks olulist isikut: mänedžer Rosalyn Wilder (Jessie Buckley), kellega filmi loomisel ka konsulteeriti, ning Garlandi bändijuht Burt Rhodes (Royce Pierreson). Siit ilmast 2003. aastal lahkunud Rhodes oli helesiniste silmadega briti helilooja, Pierreson on aga mustanahaline. Loomulikult on mitmekesisus kinoekraanidel igati positiivne ja tunnustamist väärt, aga siin on poliitkorrektsus tulnud ajaloosündmuste ja inimeste filmi­linale toomisel kahjuks. Käivitavaks teguriks on olnud ilmselt soov kaasata võimalikult lai sihtrühm, ka eri rassidest. Piletitulu nimel mineviku muutmine tolerantsemaks, kui see päriselt oli, pole aga normaalne. Probleemi ei saa lahendada seda tagantjärele kustutades või üle kirjutades, eriti kui rassiküsimus on filmitööstuses endiselt väga valuline teema. Näiteks kandideerib Briti filmi- ja teleauhinnale BAFTA 18 valgenahalist näitlejat.

Nende hulgas on muuseas ka Judyna tõeliselt silmapaistva etteaste teinud Zellweger, kes pidi veetma iga võttepäeva alguses tunde grimmitoolis, kus ta jäi kõikvõimalikele proteesidele vaatamata ikka pigem Zellwegeriks. Selles pole aga midagi halba. Zellwegeri omanäolisus töötab tema kasuks – ja näitlejatöö saab särada oma emotsionaalses varjundirohkuses ilma farsiks muutumata. Zellweger, kes on kõik filmis kostuvad Garlandi laulud ise otse salvestanud, on toonud liigutavalt lavale Garlandi vaimse seisundi ja meelemürkidest läbi imbunud pilgu ühes detailselt tabatud miimikaga. Seejuures on suutnud Zellweger edasi anda ka Garlandi ühe isikupärasema omaduse – karismaatilise huumorimeele, mis oli näitleja trump läbi elu.

Paraja portsu huumorit lisavad muidu pisarakiskujast filmile ka tuvikestest geipaar Stan (Andy Nyman) ja Dan (Daniel Cerqueira), kelle kohmetus külla saabunud staari ees on peaaegu sama suur kui piiritu armastus tema vastu. See süžeeliin on vastupidiselt eelnevale hea näide, kuidas põimida Garlandi väga suur LGBT-austajaskond fiktiivse loona filmi ilma kedagi või midagi ajaloost kustutamata. Kaamera annab aga kogu aeg Garlandi ümber tiireldes kõnekalt edasi tema piiratud maailma, millest igaüks soovis tükikest, kuni Garlandil polnud enam midagi anda.

Seejuures ei tasu unustada, et Garland andis piisavalt – ja rohkemgi veel. Selle mõistmisele „Judy“ paraku teed ei silluta. Küll aga sai Zellweger võimaluse teha Garlandina oma karjääri küpsemas pooles auhinnasaju saatel suur samm filmitööstuses, kus valitseb endiselt tendents naisnäitlejad pärast keskikka jõudmist pearollis välistada. Seda võikski pidada „Judy“ suurimaks õnnestumiseks.

1 „Bohemian Rhapsody“, Bryan Singer, 2018; „Rocketman“, Dexter Fletcher, 2019.

2 Peter Quilter, „End of the Rainbow“, 2012.

3 „The Crown“, 2016–…

4 Esimene oli „Tõsilugu“/„True Story“, 2015.

5 „The Wizard of Oz“, Victor Fleming, 1939.

6 Sid Luft, 89, Movie Producer Who Married Judy Garland, Dies. – The New York Times 18. I 2020. https://www.nytimes.com/2005/09/17/arts/sid-luft-89-movie-producer-who-married-judy-garland-dies.html