Näitus „Rutiin ja plahvatus. Siim. Kreis. Ausing“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. VIII. Kuraator Triin Ojari. Kataloogi on koostanud Karin Paulus ja Triin Ojari, ruumi kujundas Raul Kalvo, graafiliselt kujundas Jan Tomson, konsultandid Kristel Ausing, Emil Urbel ja Jan Skolimowski.

„Mis puudutab loomingut, siis looming sünnib tühjusest. Lugu on selles, et kui sa oled noor, sa arvad, et oled ise selle ande omanik. Tegelikult, mida vanemaks saad, seda rohkem sa näed, et see on sulle antud. Ja kui sa seda antut ei kasuta, kui sa ei loo, siis sult võetakse see üldse ära.“

Leo Lapin filmis „Leonhard Lapin. Protsess“

Seda näitust ei oleks pidanud üldse olema. Mitte sellepärast, et kuuekümnenda sünnipäevani jõudnud arhitektide aastakümnete pikkust tegevust ei tohiks kokku võtta, aga mingit juubelinäitust poleks Andres Siim (1962–2020) ja Hanno Kreis (1962–2011) kindlasti teinud, mingi hinna eest. Vähemalt mitte sellistena, nagu me neid mäletame.

Hanno lahkus nii, et ei saanud viiekümneseks, Andres ei saanud kuuekümneseks. See kõik on ebareaalne, mõistetamatu ja kurb.

Kahe üdini andeka looja küps keskiga oleks pidanud olema, nagu arhitektidel sageli, kõige viljakam. Oleks aeg noppida elutöö vilju ja parimad ehitised alles valmivad. Hanno ja Andrese särav lend algas võimsalt, kuid lõpuks jäi büroo tööd kokku tõmbama ainult kaaslane Kristel Ausing. See ei pidanud niimoodi minema. Keegi kolleegidest ja sõpradest poleks uskunud, kui selline sünge ennustus oleks tehtud kolmkümmend aastat tagasi. Siis, kui Siim ja Kreis võitsid ühe arhitektuurikonkursi teise järel.

Nende esimesi osalemisi noorte arhitektide installatsiooni- ja arhitektuurinäitusel (1988) kandis arrogantset pealkirja „21. sajandi arhitektid“. Siinkirjutaja kirjutas artikli Noorte Häälde. Otsisin selle hiljuti üles. Artikli lõpulauseks olin kirja pannud: „21. sajandi arhitektid on nad niikuinii.“¹

Kuuekümnendate põlvkond

Kas ja kuidas jõuti XXI sajandi arhitektuurilukku? Kuhu siis arhitektuuribüroo Siim & Kreis looming lugematute edukate konkursitöödega, mõnede säravate hoonete ja õnnetult paljude ehitamata jäänud majadega paigutub? Muuseumi kuraatorite ja teadlaste eesmärk ükskõik millise näituse puhul on leida uurimuslik aspekt ning paigutada näitus ajastu ja eriala konteksti. Arhitektuurimuuseumis räägitaksegi sellest, miks ühe lähiaja arhitektuuribüroo katkenud käekäik muuseumi sedavõrd huvitas, et tulemusena valmis tihe, põhjalik ja sisukas näitus.

Põhjuseks, peale mälestamise ja mäletamise, ongi arhitektuuribüroo ise. Arhitektuuristuudio Siim & Kreis tegutses Lauteri tänavas. Kui selle tegevus lõppes, jäi kõik nii, nagu 2020. aasta varakevadel oli. Andres Siimu lahkumise järel tekkis stuudios ajakapsel. Kogu looming ja sellega kaasnev oli jäänud arvutisse, lauale, sahtlitesse ja riiulitele. Projektid mappides ja paberirullides, fotod ja slaidid karpides ja ketastel, kirjavahetus … Arhitektide elutöö oli justkui näituse valmismaterjal. Teiseks pakub muuseumile huvi aeg, kuhu Siimu & Kreisi looming paigutub. Alates XX sajandi lõpukümnenditest on see üks väga huvitav ajajärk.

Sünniaasta loeb, ja aeg, millesse loovisik sünnib, loeb. 1960. aastatel sündinuid, kes alustasid oma karjääri põlvkonnakaaslase Mart Laari peaministriks saamise ajal, ühiskonna üleminekul turumajandusse, kirjeldasid sotsioloogid kui võitjate põlvkonda. Kui esimesi kuuekümnendate alguse sünniaastaga tegijaid meenutada, kuuluvad sinna peale Andres Siimu ja Hanno Kreisi arhitektid ja sisearhitektid Emil Urbel, Ülo Peil, Peeter Pere, Urmas Muru, Kalle Vellevoog, Taso Mähar, Tea Tammelaan, Tüüne-Kristin Vaikla, Eero Jürgenson, Uko Künnap … Loomulikult ka sama aastakäigu teised kunstnikud Jaan Toomik, Siim Tanel Annus, Kaido Ole, Kai Kaljo, Liina Siib, Mall Nukke, Peeter Laurits, Raul Rajangu … Rühm T oli kunstis midagi sellesarnast nagu noorte arhitektide sõpruskond, ühendas teiste loomealade – kirjandus, muusika – tegijaid ja sel oli tugev platvorm. 1960. aastate alguse põlvkonda kuuluvad ka muusikud Erkki-Sven Tüür ja Alo Mattiisen, Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky. See oli happening’ide, performance’ite ja installatsioonide aeg, rahvusromantismi ja punkliikumise aeg, arhitektuuris toimus liikumine kunstilisest post­modernismist ratsionaalse minimalistliku neomodernismini.

Loomulikult oli ka laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise aeg.

1989. aastal toimus lauluväljakul noortenäitus „Ma pole kunagi käinud New Yorgis“. Mitmedki noored olid selleks ajaks küll New Yorgis käinud, oli ju alanud palavikuline reisimise aeg. 1988. aastal tegi ajalugu toona vaid 26aastane Andres Siim, kelle kutsusid Los Angelese West Coast Gateway arhitektuurikonkursi meeskonda Vilen Künnapu ja Ain Padrik. 150 töö hulgas saavutati teine koht. Kui varasem, „võitleva postmodernismi“ põlvkond (Tallinna koolkond ja Andres Alveri, Tiit Trummali eakaaslased) olid Põhjamaades ja läänes tähelepanu pälvinud, tundus ka noortele pärast Helsingis esinemisi, et kõik teed on lahti.

Vilen Künnapu, kes Andres Siimus andekat arhitekti märkas, kirjeldab filmis „Leonhard Lapin. Protsess“² Nõukogude aja KuKu klubi: „Anne oli kapital. Kui ilmus mõni uus nägu, küsiti kohe, kes ta on, on ta andekas. See tehti täpselt selgeks, kui ta oli andekas, oli ta kuningas. Ta võis teha mis tahtis. Sest see oli väärtus, mida hinnati. Sissetulek, see oli kõigil nii, et tuli-läks.“

Eelmise põlvkonna manifestid, mass­arhitektuuri ja ehitusbürokraatide vastased sõnumid olid kõik juba minevik, arhitektuurielu uuendamine oli juba toimunud, arhitektide liit sõltumatu. Ega loomeliit ja ideoloogiad seda arhitektide sõpruskonda suurt ei huvitanud, neile piisas neist endist. Kindlasti olid nad visionäärid, kuid mitte ühiskondlikus plaanis, vaid oma arhitektimõttelt. Ei olnud nad mingid manifesti-inimesed, kaugel sellest, ühiskondlikele avaldustele ja laulva revolutsiooni massiüritustele sai nende poolt osaks pigem aasimine, vaimukused ja skeptilisus. Eesti Televisiooni sarjas „Eesti arhitektide põlvkonnad“ tehtud filmis „Konkursimehed“,³ mida näeb ka näitusel, tunnistab arhitekt Ülo Peil: „Oma tööde käigus me eemaldusime sellest (= rahvuslikkusest).“

Siiski, omalaadseks 1980ndate lõpuaastate manifestiks võib pidada Siimu ja Kreisi esimest suuremat saavutust, võitu Paul Kerese mälestusmärgi konkursil 1987. aastal (büsti skulptor Ekke Väli). Monument valmis paraku alles 1991. aastal ja võib praegu paljude meelest olla tagasihoidlik mälestustähis, kuid 35 aastat tagasi oli see saavutus, millega noored tegid tunnustatud skulptorite põlvkonnale ära. Sellele põlvkonnale, kes oli aastaid nautinud suuri tellimusi, kes olid oma kavanditesse kuhjanud pronksist kujusid, hiiglaslikke malenuppe ja massiivseid malelaudu (loodetavasti on need konkursitööd kusagil alles); neile, kelle eest nõudis tollane kunstnike liidu esimees valju häälega, et Maarjamäe memoriaali teise järgu väljaehitamisele ei tohi teha takistusi. Noorte arhitektide noor Paul Keres oli sõnadeta manifest minimalismile, esteetikale, elegantsile. See oli nagu sõõm värsket õhku ilmselt ka otsuse teinud žürii jaoks.

Rapidograafid, tušiballoonid ja kalkarullid

Kui Siim ja Kreis 1985. aastal arhitektikutse olid saanud, oli nende ainsaks tööväljundiks suured riiklikud projekteerimiskombinaadid. „Noortele anti alguseks ikka igavamad tööd,“ meenutab Ülo Peil filmis. Kontorilaua tagant võis ka poolest päevast ateljeesse minna, arhitektuurikonkursse oli palju ja noored aina võitsid. Vanematel arhitektidel jäi üle vaid pead vangutada ja leppida.

Selles olukorras oligi võistlustest osavõtmine ainus oma loomingu väljund. Ja kuna iga konkursitegemine nõudis ressurssi ja raha, tuli töösse suhtuda täie tõsidusega, sest iga preemia võimaldas jälle natuke aega hakkama saada. Nii osalesid sõbrad Siim, Kreis ja Ausing (vahel koos, vahel eraldi) pea 70 arhitektuurikonkursil ja peaaegu pooltel kordadel said ka preemia.

Kui parajasti konkursiprojekti kallal ei töötatud, elati seltsielu. Andres Siim lisab samas filmis: „Ideed, see eeter, mis on õhus ja kohavahetus – need sunnivad distantseeruma ja vaatama kogu seda materiaalset maailma kõrvalt.“ See kõrvaltvaatamine oli neile omane. Nad olid oma põlvkonna flanöörid – fenomen, mida kirjeldab näiteks kunstiteadlane Mari Laanemets –, kes oma käitumisega lõid tahtmatult või tahtlikult korratust vastukaaluks „kontrollitule ja sunniviisilisele“.⁴ Põnevam oli sõpradega uidata ja ringi rännata, Nõukogude ajal hääletusreisidega läbi Baltimaade, Valgevene ja Ukraina Musta mere äärde või Kesk-Aasiasse mägimatkama. Ägedaim reisielamus oli 1988. aastal kolmenädalane Põhja-Korea reis, mille tuusikuid jagav arhitektide liit teiste soovijate puudusel eraldas noortesektsioonile (normaalsed arhitektid tahtsid ju Prantsusmaale või vähemalt Soome). Neil reisidel juhtus uskumatuid asju ja elati läbi kõik­võimalikke seiklusi ja sekeldusi. Peaasi, et ei elaks peavoolus. Justkui mingi kest moodustus selle suhtes, mis väljastpoolt tuli.

Andres Siim ütles (ikka samas „Konkursimeeste“ filmis): „Tundus, et läbilöök läheb aina tõusvas joones. Ega me ei teadnud ümbritsevast maailmast suurt midagi ja … ega see olegi meie elukutse juures nii oluline, et nui neljaks kuhugi jõuda või läbi lüüa. See on rohkem seisundi küsimus. Kui sa ise oma töödega rahul oled, siis oledki läbi löönud, vähemalt enda jaoks.“

Intervjuud võeti üles tookord pooleli oleva, 1994. aastal valminud Nissani keskuse seinte vahel. See, varastes kolmekümnendates Siimu ja Kreisi esimene päris maja oli suur saavutus ja on uskumatult vägev hoone. Nissani keskus on see praegugi, omanik on väga kenasti sellega ümber käinud ja hoone on ajale suurepäraselt vastu pidanud.

Põlvkonnakaaslastelt ilmus samal ajal Tõnu Õnnepalu „Piiririik“, Erkki-Sven Tüür kirjutas „Reekviemi“ ja Elmo Nüganen naerutas rahvast „Armastusega kolme apelsini vastu“.

See põlvkond on arhitektidest viimane, kelle lauasahtlid olid veel täis rapidograafe ja tušiballoone ja laud kaetud kalkarullidega. Kui kunstnikest paljud ei soovinudki pintslilt ja graveerimisnõelalt multimeediakunstile üle minna, siis arhitektidel arvutiprojekteerimisele üleminekul valikut ei olnud. CAD ja BIM tuli kas omandada ise oma väikebüroos, mida enamik ju tollal oli, või arendada oma stuudio nii kaugele, et tehnilise töö jaoks saaks valida nooremaid väljaõppinud arhitekte-tehnikuid. See põlvkond jäi oma büroode alustamisel ju just sellesse tühimikku, kus majandus oli üheksakümnendate madalseisus, arhitektidel tööd peaaegu ei olnud, tellijaid polnud ning kontakte tuli hakata üsna algusest looma.

Sellest üleminekuperioodist pärit tööd näitusel – kollaažid käsitsi tehtud joonestustest ja kokku kleebitud foto­detailidest – on arhitektuurihuvilisele pärlid. Kui tavaliselt paigutasid arhitektid projektide ja konkursitööde ilupiltidele võimalikult ilusate inimeste kujutisi, siis Andres Siim ei põrganud tagasi ja sulandas projekteeritava hoone 1990. aastate argikeskkonda. Tema ei väsinud huvist ebatäiuslikkuse vastu ja selle läbi kunsti loomisest.

Põlvkondade vahetus

Ainult et ühel hetkel oli justkui sein ees. Mingi roll on siin taas põlvkondadel. On analüüsitud, et võitjate põlvkond jäi üsna pea noorematele alla.⁵ Tekkisid uued konkursivõitjate bürood eesotsas juba noorematega, näiteks Salto, Koko, KTA, Arhitekt 11 jt, suured ja edukad kommertsfirmad. Arhitektuuri tähenduski oli muutunud. Kui võrrelda kunstnikega, on areng olnud sarnane. 1990/2000. aastate vahetusel võisid Eesti kunstnikud tunda ennast peaaegu et rahvusvahelise kunsti keskpunktis, esimesed õnnestumised videokunstis pälvisid elavat tähelepanu, lääne kuraatorid käisid Baltimaade kunstnikega tutvumas, neid kutsuti suurnäitustele esinema … kuni tuli tõdeda, et kuraatorite huvi jätkus selle ajani, kui Eestist sai igav Euroopa Liidu väikeriik, mitte enam nende diskursusesse põnevalt sobiv postsovetlik eksootika. 2000. aastate keskpaigast on kõik muutunud ja läbimurre rahvusvahelisele areenile toimub sootuks teistmoodi.

2000. aastate keskpaigast on Andres Siimu, Kristel Ausingu ja tollal büroos töötanud Jan Skolimowski loomingus kõige rohkem kahju Tallinna Linnateatri uue hoone mitteteostumisest. Hiilgav konkursivõit 2003. aastal andis nii palju tööd ja lootust, 2005. aastal valmis detailplaneering ja alustati tehnilise projektiga, uuendatud teatrihoone avamine pidi toimuma 2010. aastal. Uus, praegustele vajadustele vastav projekt valmib paraku juba uute arhitektide käe all.

Väikebürooks Siim & Kreis jäigi. Nii kohtab ka Andres Siimu ja Kristel Ausingu viimast suurt objekti, Lubja tänava kohtumaja, hoopis rahvus­vahelise arhitektuuri- ja inseneribüroo Novarc Group ASi portfoolios. Nii suuri asju pole kahe-kolme inimese büroos võimalik teha.

Linnateatri arhitektuurivõistluse võistlustöö märgusõna oli „Veepealne osa“. Arhitektuurimuuseumi näitus tõestab, et kuigi Andres Siimu, Hanno Kreisi ja Kristel Ausingu loomingus – nagu kõikide arhitektide töös – on veealune osa määratult suurem, on n-ö vee peal arhitektuurilukku kindlalt kuuluvaid teoseid ja ehitisi. On Hanno Kreisi mälestuseks loodud perekond Kreisi fond, mille eesmärk on märgata neid loojaid, kes ei järgi nn eduka arhitektuuri klišeed. Järgmisel aastal saab selle fondi preemia juba kümnes laureaat. Võimalik, et saabub hetk, kui laureaadi meelest on Hanno Kreis ja Andres Siim ammu ajalooks saanud arhitektid. Arhitektuurimuuseumi näitus on suurepärane, sellega kaasneb sisukas ja põhjalik kataloog, mis jääb ka Eesti XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse arhitektuuriajaloo allikaks.

Ja Nissani keskuse hoone võiks võtta muinsuskaitse alla.

1 Piret Lindpere, Pretensioonideta keldrinäitus ehk 12 aastat enne sajandivahetust. – Noorte Hääl 13. III 1988.

2 „Leonhard Lapin. Protsess“. Margit Mutso, 2020.

3 Saate stsenarist oli arhitektide põlvkonnakaaslane ja sõber Mart Kalm, režissöör Eno Leies. ETV 1994.

4 Mari Laanemets, Pilk sotsialistliku linna tühermaadele ja tagahoovidesse. – Kunstiteaduslikke uurimusi 2005, lk 163.

5 Vahur Koorits, Võitjate põlvkonnast sai kaotajate põlvkond. – Eesti Päevaleht 21. VII 2019.