Hea inglise keele oskuse tõttu, mis sel ajal ei olnud Soomes veel tavaline, leidis ta pärast sõda tööd algul Suomen Tietotoimisto ja hiljem United Pressi Helsingi uudistetoimetuses ja läks juba 1945. aastal Inglismaale BBC soomekeelsete uudiste toimetajaks. Ta osales ajakirjanikuna 1947. aasta Pariisi rahukonverentsil ja oli hiljem Soome Washingtoni saatkonna pressiametnik. Aastatel 1953–1974 teenis ta Soome välisministeeriumis, olles 1962–1965 ministeeriumi poliitilise osakonna juhataja, 1965–1971 suursaadik ÜRO juures ja 1971–1974 suursaadik Stockholmis. Soome välispoliitika sisuline juht oli Soome president Urho Kaleva Kekkonen. Jakobson oli Kekkose lähemaid välispoliitilisi nõuandjaid ja tema välispoliitiliste kõnede kirjutaja. Oma välispoliitilistelt vaadetelt oli ta realist, mitte moralist. Riikidel ei ole sõpru, riikidel on huvid. Ta kaitses seisukohta, et Soome ei tohi sattuda jäägitult NSV Liidu kiiluvette. 1964. aastal, kui Urho Kaleva Kekkonen käis Tartus ja pidas ülikooli aulas kõne, mida on peetud oluliseks verstapostiks eestluse tunnustamisel soomlaste poolt, ei pidanud Jakobson seda õigeks. Presidendi külaskäik okupeeritud Eestisse oli paljuski Eesti okupeerimise tunnustamine. Hiljem on ta oma raamatutes Kekkost Tartu kõne eest siiski tunnustanud. Kekkonen, üks hõimuaate eestvõitlejaid sõdadevahelisel ajal, nägi 1960. aastate maailmas, et eestluse säilimine on võimalik vaid Eestis.

Jakobson jäi Soome Lääne-orientatsiooni eestvõitlejaks ka pärast NSV Liidu kokkuvarisemist. Ta oli seisukohal, et Soome peab liituma NATOga. Max Jakobsoni välispoliitilise karjääri kõrgpunktiks oli tema kandideerimine ÜRO peasekretäri ametikohale 1971. aastal. ÜRO peasekretäri valik sõltus NSV Liidu ja USA otsusest. Kuna NSV Liit oli mitmel põhjusel Jakobsoni vastu ja USA toetas mõlemat kandidaati, valiti peasekretäriks austerlane Kurt Waldheim.

1974. aastal lahkus Max Jakobson välisministeeriumi teenistusest ja ta kutsuti Soome majandusringkondade asutatud mõttekoja EVA tegevjuhiks. Mõttekoja eesmärgiks oli Soome avaliku arvamuse mõjutamine turumajandusele soodsas suunas. Selle aja Soome avalikkuses oli mõjukaid jõude, kes pooldasid majanduselu korraldamisel juhindumist NSV Liidu ja teiste sotsialismimaade eeskujust. Tuleb silmas pidada, et nn idakaubandusel oli sel ajal Soome majandusele suur tähtsus ja sovetliku majandussüsteemi ideedel oli veetlevust ka majandustegelaste seas. EVA selgitas oma asjatundjate koostatud ülevaadetes sotsialistliku majandussüsteemi toimimist ning koostas Soome majanduse ja ühiskonna tulevikuvisioone. 1984. aastal läks Jakobson EVA tegevjuhi ametist ka pensionile.

Aktiivse välispoliitilise tegevuse kõrval oli Max Jakobson rohkem kui pool sajandit ka viljakas publitsist ja ajalookirjanik. Tema esimene raamat ilmus 1952. aastal ja käsitles Briti valimisi ning viimane, „Saatuseaastad: Soome tõusis, alistus ja pääses”, („Kohtalonvuodet: Suomi nousi, taipui ja selvisi”) 2008. aastal. Raamatutes mõtestab ta Soome ajalugu ja tänapäeva ning välispoliitikat maailma ajaloo ja oma kogemuste taustal. Tema paremateks raamatuteks pean „Diplomaatide Talvesõda” (1955, eesti keeles 2004), välispoliitika ja poliitika vahekordi käsitlevat („Veele veetud joont” „Veteen piirretty viiva”, 1980), „Soome uues Euroopas” („Finland in the New Europe”, 1998) ja kolmeköitelist „XX sajandi lõpparvet” (1999–2003, eesti keeles ühes köites 2005). Max Jakobsoni raamatud on olnud Soomes edukad ja pälvinud mitu auhinda ning neid on tõlgitud mitmesse keelde.

Eestis käis Jakobson esimest korda 1939. aasta suvel: vanemad saatsid ta Haapsallu ja Riiga saksa ja vene keelt harjutama. Karjala kannase rindel oli ta pika mehena meeskonnas, mis mängis naabruses asunud eestlaste pataljoni meeste vastu korvpalli; eestlased võitsid, sest korvpalli oli Eestis hakatud mängima tunduvalt varem. Kuid raudne eesriie oli juba langenud. Uus kontakt sündis pool sajandit hiljem, 1987. aasta aprillis kohtus ta Helsingis Lennart Merega. Alguse sai sõprus, mis kestis kuni Mere surmani 2006. aastal. Oma 1999. aastal antud intervjuus ütles Jakobson, et kui Meri kutsus ta inimsusvastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni juhiks, oli tal moraalselt raske keelduda. Aasta varem Merega kohtudes oli ta ju ise öelnud, et kui Eesti ja teised Balti riigid tahavad saada Euroopa Liidu liikmeteks, „peavad nad ära selgitama ka need mineviku asjad”.¹ Sel ajal oli eeskätt päevakorral muidugi Balti riikide ajalugu Saksa okupatsiooni ajal, mida rahvusvahelises avalikkuses ja mitte ilma Venemaa-poolse õhutuseta kasutati ühe argumendina tõestamaks Balti riikide kõlbmatust Euroopa Liitu. Komisjon ei pidanud siiski algusest peale uurima ainult Saksa okupatsiooni ajal toimunut, vaid kogu okupatsioonide aega. Seetõttu võeti lähtekohaks rahvusvahelise kriminaalkohtu Rooma statuutide rahvusvaheliste kuritegude definitsioonid ja vaadeldi selle valguses kõiki sündmusi, mis olid aset leidnud alates Eesti okupeerimisest 1940. aastal. Mere ja Jakobsoni algatatud tööd jätkab Mälu Instituut. Nagu Jakobson ise on ettenägelikult kirjutanud: „Stalini aja küüditamised ja hukkamised on teada, kuid tuleb hinnata õiglaselt ja mõistvalt ka väikse rahva kohanemist selle sundseisuga, kus ta pidi aastakümneid elama.”²

Max Jakobson oli hea ja ehk isegi ainuvõimalik komisjoni esimeheks valik. Teeneka diplomaadi ja trilateraalse komisjoni liikmena oli tal autoriteeti, ta oli isiklikult tuttav paljude selle aja maailmapoliitika arvamusliidritega, Henry Kissinger nende hulgas. Tema päritolu välistas kahtlused, et eestlased oma komisjoniga tahavad vaid päästa oma mundriau. Tema tegevus Soome avalikkuses soometujate vastasleeris vaigistas ka vastaspoole kahtlejaid. Ta oli viljakas ajalookirjutaja, millel ajalugu uuriva komisjoni juhtimise töös oli suur tähtsus. Ja lõpuks oli ta sõbralik ja lihtsa suhtlemisega mees, kes oma kõrgele staatusele vaatamata ei pidanud paljuks võtta oma Eesti auametit sisulise süvenemisega.

1 Max Jakobson. Kogu Euroopa lamab Freudi sohval. Intervjuu: Tarmo Virki, Helsingi. – Luup 8. II 1999, nr. 3 (86), http://www.postimees.ee/luup/99/03/vali3.htm.

2 Max Jakobson, XX sajandi lõpparve. Vagabund, 2005, lk 822.