Feministlikud kunstiajalood käsitlevad XIX sajandi viimaseid aastakümneid kui aktiivsete, kuid isoleeritud naiskunstnike aega (Pollock ja Parker on kasutanud ka ?Jumala väikese kunstniku? mõistet, mis eristas naised nii suurtest konservatiivsetest akadeemikutest kui ka isepäistest, tõde otsivatest geeniustest). XIX sajandil naisi kunstiakadeemiatesse enam ei võetud, sest kodanlik moraal ei kannatanud välja, kui noored neiud ja mehed õppisid alasti modelli järgi kõrvuti joonistama ja maalima. Nii loodigi naiste oma kunstiõppeasutused Ameerika Ühendriikides, Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal.
Naised lõid endale oma võimaluse ning tegid ennast selle kaudu nähtavaks. Näiteks 1876. aasta Philadelphia maailmanäitusel esines 1500 naist rohkem kui 13 riigist. Kuid positiivne külg on ainult pealispind: isoleeritud õpetamine viis ka õpetamise sisu ning selle kaudu kogu kunsti jaotamise meeste (maskuliinseks) ja naiste (feminiinseks) kunstiks ehk sooliselt ideologiseerituks ja vastavalt sellele kunsti ka hinnati. Griselda Pollock kirjutab: ?Fakt, et naistel takistati alasti keha joonistamist, aktimaali õppimist, pani paljud neist tegelema kõrvaliste ?anritega, näiteks natüürmordi, portree ja maastikuga. Need ?anrid olid vähem mainekad: arvati, et nende maalimine nõuab väiksemat oskust või intellekti. Naiskunstnikud, spetsialiseerudes nendele ?vähem tähtsatele? ?anritele, pidasid ka ennast vähem andekateks kunstnikeks. /—/ Institutsionaalselt konstrueeritud eraldatust esitleti tõendina ande sünnipärase ebavõrduse kohta.? (?Pandora laegas?, 2000, lk 91-92).
Ka akadeemilisest ringist välja murdnud naiskunstnikud jäid ometi oma, naiselike ?anrite juurde. Parim näide on moodsat elutunnetust kandvate impressionistide hulka kuulunud andekad (ja tollal ka hinnatud) naised Mary Cassatt, Berthe Morisot jt, kes rikkusid kunstikeele kasutamisel julgelt valitsevat kaanonit, kuid jäid kujutamisobjekti valikul rangelt naiselike teemade nagu kodu, lapsed, intiimne seltskond juurde. Meestemaailma sisenemiseks tuli omaks võtta meeste reeglid ja näha ka välja nagu mees: hobuste võidujooksmist ning metsikuid lehmakarju maaliv Rosa Bonheur ning lahingustseene armastav Elizabeth Thompson kandsid pikki pükse ega häbenenud ka oma tüdruksõpru.
XX sajandi alguse Pariis, aga ka Berliin ja München olid täis noori kunstnikuks pürgivaid naisi, mõni neist esines ka radikaalse kunsti väljapanekutel, kuid nii tollastesse meenutustesse kui ka hilisematesse käsitlustesse jõuavad nad kui geeniuste sõbrannad. Kuigi just avangardistliku ringkonnaga seotud naiskunstnikud, minnes näilisele kompromissile, lõhkusid sootuks julgemalt seniseid kunstipiire. Nii Londoni Omega Workshop?i tüdrukud eesotsas Vanessa Belli, Pariisi kubistide-abstraktsionistide hulka kuulunud Sonia Delaunay, Sophie Taeuber-Arp kui vene avangardistid Aleksandra Ekster, Ljubov Popova, Natalja Gont?arova jpt, Berliini dadaist Hannah Höch kasutasid radikaalset kunstikeelt ja selle kaudu ka kunstimõtet väljaspool tavapärast kunstinäitamise paika galeriid: nad rakendasid abstraktset ? orfistlikku, kubistlikku, konstruktivistlikku kujundit kangaste, rõivaste, tarbeesemete kavandamisel. Nad viisid uue kunstitunnetuse ellu: linna, tänavatele, kodudesse. Nad olid tõelised totaalse kunsti propagandistid.
Me oleme uhked oma 1920ndate-30ndate naiskunstnike peale, oleme nende kunsti traditsiooniliselt käsitlenud, nüüd püüame sellele anda laiema sotsiaalse tõlgenduse, kuid oleme täiesti unustanud XX sajandi algusaastatel tegutsenud naiskunstnikud. Ants Laikmaa 1903. aastal loodud ateljeekoolis õppis nii mehi kui naisi, Anna Maydell, Magda Luther, Ebba Weiss ja Lilly Walter lõid 1904. aastal oma tarbekunsti ateljee. Laikmaa ateljee esimesel näitusel tõstis arvustus esile andekat majateenijat Maria Möldermanni: isegi kardeti, et temas võib seltskonna kitsarinnalisuse tõttu kaotsi minna Rosa Bonheur. Kunstiharidust omandasid väljaspool Eestit ka Julie Suits, Anna Luik-Püümann jt. Anna Luik-Püümannil oli 1911. aastal Viljandis personaalnäitus. Kuid nii Laikmaa ise kui ka tema edumeelsed mõttekaaslased põlgasid tollased naiskunstnikud ?baltisaksa preilideks? ja nende tarbekunsti arendamise ?õmbluskooliks?. Tollastel naiskunstnikel polnud küll prantsuse, inglise või vene suguõdede haaret, kuid Tallinn polnud ka ei Pariis, London ega Moskva. Laikmaa kooli tunneme ainult andekate eesti poiste Oskar Kallise, Aleksander Uuritsa jt kaudu, kogu tollast kunsti hindame aga Pariisis ennast täiendanud meeskunstnike Konrad Mäe, Jaan Koorti, Nikolai Triigi jt loomingu põhjal.
Kunst aga on rikkam: Möldermann, Weiss, Walter, Luther, Luik-Püümann, Suits jt aitavad meie tollast kunstielu, aga ka laiemalt sootsiumi paremini mõista.