Peaaegu täielik tühjus jääb esialgu haigutama rubriiki „Fotoarhiiv”. Vanade arhiivimaterjalide digiteerimine on, teadagi, töö- ja ajamahukas ettevõtmine. Sirbil on, arvata võib, unikaalne portreefotokogu eesti kultuurielu pea- ja kõrvaltegelastest 1970ndatest kuni iseseisvuse taastamise ajani. Täpselt pole üle lugenud, aga silma järgi üle 10 000 foto kindlasti. Niipea kui rahatähtede praegusest soodsam seis võimaldab, muutuvad need fotod ka avalikult kättesaadavaks.
Hiljemalt esmaspäevast hakkavad Sirbi kodulehele iga päev lisanduma värsked kultuuriuudised. Paberlehest kadusid uudised tasapisi juba ligi kolm aastat tagasi, mis põhjustas toona ka mõningast nurinat. Aga nädalalehes päevauudiste avaldamine tundus üsna konkurentsivõimetu tegevusena, ruumiraiskamisena. Jäi auk, mis saab nüüd täidetud – vähemasti elektroonilises Sirbis.
Toimetus ei peta end kujutlusega, nagu saaks ühe kodulehe abil nüüd kajastada kõike meie kultuurielus toimuvat. Alustuseks on meil palgal üks inimene ja uudiseid tuleb kodulehele täpselt nii palju, kui üks inimene jaksab (uudistetoimetajaks on tulnud tagasi toimetuse „kadunud poeg” Jürgen Rooste, kelle kultuuriinfo vastuvõtuvõime saab proovile panna aadressil jyrgen@sirp.ee). Mida rohkem tegude-sündmuste loojad ning korraldajad talle oma abi pakuvad, seda suurem on ka tema jõudlus. Internetti mahuksid küllap ära ka kõik kultuuriteated, aga me ei ole seadnud eesmärgiks kajastada uudisena kõike. Ja ei kajastagi. Aga oma infoväravat (loodetavasti kultuurielus üheks keskseks kujunevat) pakume lahkesti kõigi kultuuriteemaliste pressiteadete ülekordamiseks ning võimendamiseks.
Kõige kirglikum arutelu tekib infoportaalide puhul alati sõnavabaduse teemal, see tähendab, igamehe võimaluse üle toimetuse pakutavat (anonüümselt) kommenteerida. Minu hinnangul pakub igapäevameedia kommentaatoritele nende kirjaoskuse tasemest sõltumata pea ammendamatuid eneseavaldamise võimalusi ja veel üht kohta, kuhu oma aru pudemeid kopeerida, pole Sirbis küll vaja teha. Toimetaja on ja jääb filtriks, otsustajaks, mis Sirbis lugejale ilmub ja mis mitte. See ei tähenda aga sugugi, et me lugejate arvamusi üldse kuulda ei tahaks. Ikka tahame, aga palume need otse toimetaja(te)le saata, mitte nendega ilmarahva ette edvistama tõtata. Pole kahtlust, et sisu poolest avaldamiskõlbulikud kommentaarid ka avaldamist leiavad, kui autorid sellega nõus on – raha nende honoreerimiseks Sirbil esialgu igatahes pole.
Terane vaataja näeb kodulehel ka suuremaid valgeid pindu. Need kohad on reserveeritud kuulutustele. Et me Sirbis esmajärjekorras kaupmehed ei ole, siis me ka esimesest päevast kuulutustega ei kauple. Õigupoolest ei saakski kaubelda, sest andmeid kodulehe külastatavuse kohta ju pole – selle, kus iga päev kultuuriuudised ilmuvad. Mul pole õrnematki aimu, milline saab olema see kõike otsustav klikkide arv ja milliseks vastavalt sellele kujuneb kuulutuste hinnakiri (ainult seda võin lubada, et see saab olema pigem turukoridori odavamas kui kallimas servas, eriti seetõttu, et riigivõim omalt poolt kultuuriasutuste maksevõime halvenemisele uuest aastast jõudsalt kaasa aitab). Küll jõuluks hinnakirigi selge on ja ei me siis seda enam rahva eest varja. Aga ettenägelik kuulutaja võib juba arvesse võtta, et reklaamiakende põhimõõdud uuel aastal on 120×60, 120×90, 120×120 jne.
Loodan, et igaüks mõistab oma avardunud võimaluse rõõmuga ära kasutada.