Paranoiliste ja väsinud migrantidest vanemate juures elab mees nagu omamoodi lõksus, üritab seal kohalikku äri edendada ning matab enda ja oma raha olematutesse ja haletsusväärsetesse projektidesse. Kohaliku kaubanduskoja koosolek meenutab pigem pensionäride klubi õhtut ning motelli ainsateks asukateks on küünis pesitsev  eksperimentaalne Maavalguse näitetrupp. Kui Elliot aga ühel päeval kuuleb, et naabermaakond on jätnud peagi toimuva hipifestivali peavarjuta, otsustab mees korraldajatega ühendust võtta ning neile toimumispaigana oma motelli ning seal planeeritud kultuurifestivali välja pakkuda.    

Kaotatud fookus – Woodstock või Elliot?

Kui liita kuulsa festivali atmosfäär ning selle ümber toimuva isikliku arengu lugu, võiks  saada tulemuseks midagi eepilist. Kui lisandub sinna veel viimase žanri vaieldamatu meister Ang Lee, ei peaks tulemuses (žanris) kahtlema. Kas see oleks aga ka huvitav, on muidugi iseasi. Millegi sellesarnase peale on mõelnud ka lavastaja, kes püüdnud filmi värskusega vürtsitada ja viinud biograafilise eepose hoopis komöödia võtmesse, kutsunud peaosa mängima stand-up koomiku Demetri Martini. Tulemuseks on aga paraku sama etteaimatav  ning vaid kulunud kombinatsioonidest ja triviaalsustest koosnev tervik. Komöödia kohta on „Woodstocki” huumor liiga vaene, draama jaoks aga käsitlus liiga pinnapealne.

Kui teha filmi Woodstocki festivalist, ei saa põhiprobleemi ja pinget ehitada küsimusele, kas festival ikka kõigile takistustele vaatamata toimub või mitte. Kõik teavad, et festival sai teoks. Seega on seda sorti pinge filmi kandmiseks liiga nõrk. Muidugi on olemas ka erandlikke  filme, kus lõpp on juba ette teada ning pinge saavutatakse selle protsessi jälgimisega kas või kõige väiksemate detailide kaudu, leides nõnda põnevuse hoopis mujalt, justkui luubiga. Robert Bressoni filmis „Surmamõistetu põgenes” näeme meest, kes püüab filmi jooksul vanglast põgeneda. Ja kuigi me juba pealkirjast teame, et see tal ka õnnestub, teeb Bresson selle protsessi jälgimisest omamoodi süvauuringu, mis köidab hoopis uute pingetega.

Kui vaataja juba lõpplahendust teab, jääb tal rohkem aega pühenduda väiksematele detailidele, mis saavad selle filmi vaieldamatuks trumbiks. „Woodstocki vallutamises” midagi sellist aga ei ole. Festivali arengu kõrval jookseb küll Tiberi enda arengulugu, enda kui gei kehtestamine, vanemate mõju alt vabanemine, iseseisvumine ja eneseleidmine, kuid see kõik on liiga kõrvaline ja teisejärguline. Just fookuse puudumine ongi selle filmi  nõrgim külg ega ei lase sellel oma vaatajatele korda minna.     

Liiga lihtsad valikud

Näitlejatööde vormimist jälgides tekib paratamatu paralleel ühe teise Focuse produtseeritud filmi, Gus Van Santi „Milkiga”. Mitte pelgalt sama ajastu ning kontrakultuuride kujutamise tõttu, vaid mingi kummalise groteski pärast, mille abil lavastajad oma kangelasi vormivad. Maavalguse teatritupp või kontserdil kohatud hipitar mõjuvad sama küündimatu ja haledana nagu enamik Milki kaasvõitlejatest geiaktiviste. Need on tegelased, kes justkui saadavad  suuri asju korda, kuid kellel samal ajal puudub igasugune selleks vajalik mõõde. Filmi visuaalset stiili või režiilist lahendust pole Ang Lee just kuigi kaugelt otsinud. Nii jagatud ekraanide süsteem kui dokumentaalset laadi telefoniputkade stseen või järves habemeajamine on otse Michael Wadleigh’ 1970. aasta parima dokumentaalfilmi Oscariga pärjatud filmist „Woodstock – kolm päeva rahu ja muusikat” maha kirjutatud. Võrreldes näiteks  Todd Haynesi lavastatud biograafiafilmiga Bob Dylani elust („Kus on Bob Dylan?”), jääb Ang Lee „Woodstocki vallutamine” nõrgemaks. Kui Haynes võtab Donn Alan Pennebakeri dokfilmi „Ära vaata tagasi” oma üheks stilistiliseks aluseks ning läheb lavastamises sealt edasi, siis Ang Lee’ rekonstrueeritud dokumentaalstseenid on lihtsalt mahakirjutused.

Lee pole püüdnud siin ka rikkamat visuaalset keelt appi võtta, piirdudes vaid üksikutes kohtades 8- või 16mm  amatöörkaamera filmilindi matkimisega. Kui veel praegugi kinodes jooksvas „9. rajoonis” suutis lavastaja Neill Blomkamp eriefektidega mängides isegi tulnukad dokumentalistlikus reaalsuses tõetruuks ja usutavaks mängida, siis „Woodstocki vallutamine” jääb isegi ajaloolise realismi kujutamisel vaeseks. Mitte et dokumentaalsuse meisterlik segamine oleks eesmärk omaette; igatsust selle järele ilmselt poleks tekkinud, kui Elliot Tiberi lugu oleks piisavalt  köitev olnud. Seda ta aga paraku ei ole. Üks visuaalsetest kõrgpunktidest on stseen pärast Ellioti esimest vabanemist. Kõik ettevalmistused on sujunud ning isa saadab ta festivalile kontserte kuulama. Kontserdile noormees aga päriselt ei jõua, sest ta veedab öö koos hipipaariga kontserdipaiga kõrval, LSD-tablett suus, ja sellest saab vabaduse rännak, mis võtab kokku Woodstocki kui nähtuse põhilised sõnumid: vabadus, armastus ja seksuaalsus.

LSD- trip’i visualiseerimine jääb aga lennukuses argireaalsusesse ja sissetöötatud stampidesse kinni. Filmi üks omamoodi müstilisemaid ja heroilisemaid tegelasi on festivali üks organisaator ja visionäär, lokkis juustega Michael Lang (Jonathan Groff), kes lendab kord helikopteriga taevast alla, siis kihutab mootorrattal üle avarate väljad, lõpuks istub aga kui prints valge hobuse sadulas. Filmikarakter on loodud  põhimõttel tõstatada hulgaliselt küsimusi, vastamata peaaegu ühelegi. Sellega ehitatakse tegelase ümber kummastav atmosfäär, mis reaalse Langi puhul küll küsitavana tundub. Michael Wadleigh’ dokfilmis „Woodstockis” (1969) võib näha ujedat ning intervjuu andmisest silmanähtavalt närvis ja silmsidet vältivat noormeest, kes aga oma noorusele ja rohelisusele vaatamata suutis korraldada sellise massilise kokkusaamise. Mingis müstikaarmastuses  on Ang Lee jätnud kõrvale realistlikud imed ning püüdnud nende asemele luua midagi suuremat. Selleks jääb aga filmi stsenaarium paraku liiga nõrgaks.    

Lohutusvõit 

Vaatamata reale arusaamatustele ja küsimustele, pakub film siiski ka ühe südamliku ja kordamineva tegelase ning õnnestunud näitlejatöö, milleks on Henry Goodmani kehastatud Ellioti isa Jake Teichbergi roll. Mitmete Briti teatriauhindadega pärjatud Goodmani mängu toonis väljendub kogu filmi püüdlus: nukker inimlik koomika on segatud eneseületamise ja tõsidusega. Teichberg ei tundu ülemängitud ega arusaamatu, tema mured lähevad korda,  taotlused on mõistetavad ja orgaaniline koomika ajab naerma. Siiani oma ümbrusesse sobimatu migrandina tuletab ta oma kohmakas halenaljakuses meelde üht teist suurepärast migrandi rolli, Armin Mueller-Stahli mängitud endisest tsirkuseklounist New Yorgi taksojuhti Jim Jarmuschi filmis „Öö maal”.