Aga mis teeb Szymborska luule nii eriliseks? Eks see isikupära, millega ta toob inimelu fragmendid iroonia ja mõru muige kaudu globaalsele ja ajaloolisele taustale: justkui kirjutaks argistest asjadest (tihti humoristlikultki), aga puudutab seeläbi ikka eksistentsiaalseid küsimusi. Talle pole Poolas isegi epigoone tekkinud, keegi pole suutnud tema luulelaadi mõjuvalt jäljendada.

Nobeli preemia määramine Wisława Szymborskale 1996. aastal tuli paljudele kirjandusinimestelegi üllatusena. Ent selleks ajaks oli ilmunud juba tema neli luuleraamatut saksa keeles, samuti mitu ingliskeelset valikkogu. Eriti populaarne on Szymborska Rootsis, seda kindlasti tänu Anders Bodegårdi tõlgetele (Szymborska on ka öelnud, et ilma Bodegårdi tõlgeteta polekski ta Nobeli preemiat saanud). Szymborska populaarsusest Rootsis annab aimu kas või see, et seal loetakse tema luulet vahel isegi matustel. Ka Soomes on Szymborska luulekogumikku müüdud mitu tuhat eksemplari, mis on tõlkeluule kohta üsna uhke saavutus. Eesti keeles on ilmunud Szymborska valikkogu „Oma aja lapsed” (2008) ning skandinaavialikust populaarsusest paraku küll rääkida ei saa.

Lõpetaksin ridadega Szymborska luuletusest „Surmast liialdamata”: „Pole sellist elu,/ mis kas või hetkeks/ poleks surematu./ Surm/ jõuab sellele hetkele alati liiga hilja./ Asjatult sikutab/ nähtamatu ukse linki./ Mida keegi on saavutanud,/ seda surm enam tagasi ei pööra”.