Merle Palmiste ja Raimo Pass suhtlevad.Teet Malsroos
R. Schimmelpfennigi “Push Up”. Lavastaja Ain Prosa, kunstnik Kersti Varrak. Osades Külli Reinumägi, Harriet Toompere, Raimo Pass, Merle Palmiste, Tiit Sukk, Martin Veinmann, Viire Valdma, Tõnu Mikiver. Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 2. X.
Kui palju tohib teater olla passipilt, ümbritsevat elu kiretult fikseerida, et säiliks tema roll kunstilise fenomeni kandjana? Publiku poolelt vaadates on äratundmistasand teadagi alati tänuväärne aines (“Issand, see tüüp seal oli täpselt nagu see uus meil töö juures!”) ja töölt-tänavalt tuttavaid tüüpe ohutust kaugusest piieldes justnagu ei ihkakski hing midagi enamat. Küsimusele, miks näitekirjandus ja teater siiski nii harva “keskmiste” inimeste igapäevaelu julgevad eksponeerida, võib ilmselt vastata, et küllap peetakse viimast piisavalt “madalaks”. Kes tahaks siis olla ühepäevaliblikas! Teater püüdku ikka igavikku tabada, “tõsieluseebi” koht on telekas.
Ometi näib, et Draamateatri “Push Up” on kukkunud igati viljakale pinnasele. Valgekraedest kontoritöötajad (usutavasti märgatav protsent Draamateatri põhipublikust) saavad mõttes kaasa noogutada. Vaataja ette astuv tüüpide galerii on piisavalt representatiivne (kolm erinevat noore naise tüüpi, üks keskeas, üks sinna jõudev, üks noorem mees), et igaüks võiks leida siit kellegi, kellega samastuda. Samas osutab lavastus kujukalt Eesti ühiskonna järjest hoomamatule diferentseeritusele. Veel kakskümmend aastat tagasi sai igaüks nautida näiteks joodikust traktoristi stiilipuhtalt välja mängitud lavakuju, kuna igaüks oli mõne prototüübiga tuttav. Täna on asi keerulisem. On üsna kindel, et “talupojamõistuse” seisukohalt on “Push Up’i” tegelaste problemaatika täiesti jabur. Neil on töö, palk, autod, reisid, kodud, lõbustused, seksuaalsuhted – mis neil puudu on? Kas need inimesed mängivad lolli või ongi seda?
Saksa tänapäevaautori Roland Schimmelpfennigi (2003. aastal loeti saksa uue dramaturgia tutvustusüritusel Eestis ette tema näidend “Araabia ööd”) tekst esitab tööstusliku kõrghoone kontorite taustal kaks monoloogi ja kolm kahekõnet, kusjuures dialooge liigendavad omakorda vestlejate publikusse pööratud pihtimusmonoloogid. Viimased meenutavad väga naisteajakirjade “psühholoogi nurgakeses” ilmuvaid (toimetuse kaastöötajate fabritseeritud?) “murekirju”, mida sobiks kasutada näitematerjalina sotsiaalpsühholoogia õpikutes. Mees, kes väntab õhtud läbi trenažööril. Teine mees, kelle õhtuid sisustavad pizza ja netiporno. Modellivälimusega noor naine, kes arvab, et talle ei sobi ükski värv. Kõiki kõnelejaid ühendab eesmärgi puudumine, vaevalt suudaks ka ihaldatud töökoht Dehlis või kabinet 16. korrusel pakkuda neile kestvat õnnetunnet. Veelgi rohkem ühendavad neid aga moodsa ühiskonna muud levinud pained: üksindus, elust irdumine, rahulolematus iseendaga, ebakindlus suhete loomisel – vastavate käsiraamatute järgi siis sotsiofoobia.
Sotsioloogilised portreed
Viimane pole muidugi ainus termin, mis tuleb endale selgeks teha, kui tahta kaasaegses kontoriatmosfääris mingitki positsiooni saavutada. Määravaks ei saa mitte ainult professionaalne suhtlemine, vaid tuleb omandada täpsed reeglid, kuidas peaks toimuma kõige argisem lävimine kolleegide, juhtivtöötajate ja klientidega. Seda kommunikatsiooni reguleerivad mõisted stiilis “enesetõhusus”, “sotsiaalne distants”, “rituaalne agressiivsus” või “sobivusotsuste teooria”. Ehk kõige kummalisem mõte, mis etendusel pähe tuli, ongi seotud asjaoluga, et ilmselt on näidendi tegelased kui tippspetsialistid läbinud põhjalikud suhtlemis- ja videotreeningud, on end kurssi viinud mõjutamis- ja manipulatsioonitehnikatega vmt. Kuidas siis korraga nii, et eeldatavalt “suhtlemisprofid” on praktikas sedavõrd abitud, et ei suuda isegi esmatasandil infot vahetada, oma tegelikke mõtteid ja tundeid kaasinimestega jagada? Kas ka suhtlemistreeningu puhul on äkki oht “üle treenida”?
Ja veel – kellele õieti on need pihtimused suunatud? Personaalsele psühhoanalüütikule? Vaevalt. Pigem tahab autor nende kaudu joonistada välja võimalikult ammendavad “sotsioloogilised portreed”, tuua sisse varjamatu publitsistlikkuse. Kohati meenutabki see teatriõhtu nn foorumteatri mudelit (Eestis on sellega vähemal määral tegelenud VAT-teater), kus iga “elust võetud” stseeni juurde kuuluvad vaatajate diskussioon ja psühholoogi kommentaar. Muidugi ei lase sellel “näitliku õppematerjali” muljel lõpuni minna Draamateatri näitetrupp, kes on “sotsioloogilisi juhtumeid” näitlejavahenditega mõõdukalt individualiseerinud. Näitlejate ja lavastaja kiituseks peab mainima, et trupp püsib ühtlaselt koos, keegi “ei viska üle” ega jää alla.
Foorumteatri tüüp teatavasti ei eelda väga selget lavastajapositsiooni. Eesmärk on lugu hästi jooksma saada ja hoolitseda selle eest, et materjali esitus püsiks võimalikult tasakaalus ja käsitletava probleemi omavahel põrkuvad seisukohad saaksid võimalikult võrdselt ruumi (analoogiliselt uuriva ajakirjandusega). Ain Prosa tõlgendus väljub neist piiridest: sündmused ja tegelased on esitatud läbi interpreteeriva lavastajasilma, olgugi et viimast võiks seekord võrrelda turvakaamera liikumatu kalasilmaga. Lavastajatõlgenduse põhilisteks märksõnadeks paistavad olevat “anonüümsus”, “ebaisikulisus” ja “standardsus”. Tähele tasub panna ka muusikalist kujundust, mis osalt meenutab tugevasti klienditelefonide ooterežiimi repertuaari – märk potentsiaalse äripartneri silmakirjalikust hoolitsusest.
Kontoristseenide raamiks (proloog ja epiloog?) ilmuvad lavale mees ja naine hiigelbüroo turvapersonali hulgast (mängivad Tõnu Mikiver ja Viire Valdma). Küllap annaks nende persoonide kaudu tuua sisse võimsa kontrasti karjääri-inimestega, mängida neid “normaalsete” elutervete rahvalike tüüpidena. Ometi on ei erine lavastaja tahtel nemadki eriti “valgetest inimestest”, neidki iseloomustab (ka üksi olles!) samasugune hirmusegune hajevilolek. Ja kas pole ehk nemadki varem samas asutuses töötanud mõnel “kõrgemal korrusel”?
Sellise “avatud” teatrilaadi juurde võiks kuuluda ka võimalikult selge sõnum. Kuidas see siis kõlaks? Täiuslikku rahulolu ei saa tagada üksnes köitev ja hästi tasustatud töö, sotsiaalsed privileegid, seks ega edukus rollimängudes. Kõik ripub ära ikka ja ainult tegelikust toimetulekust reaalsete inimsuhete padrikus. Mingem metsa, inimesed!