Koolist ja pedagoogikast pole kunagi Herzog olnud suuremas vaimustuses, sest peab sellest olulisemaks elu ja maailma nägemist avatud silmadega. Ta oli lapsena koolis ainus, kes polnud näinud kunagi filmi, televiisorit ega isegi telefoni. Kõik see, mis teistele oli tavaline, oli Herzogile esmakordne ja nii nägigi ta oma esimese kinofilmi pügmeedest alles 14aastaselt. Juba aasta hiljem oli Herzogil valmis esimene filmistsenaarium, viis aastat hiljem debüteeris ta lühifilmiga „Herakles” (1962). Sestpeale saavad Herzogi filmide peakangelasteks peale mõne erandi just lihtsad, kuid siiski äärmuslikud mehed.
Režissöör on käinud ja filme teinud kõigil viiel kontinendil, viimati neist Antarktikas võtmas dokki „Kohtumine maailma lõpus”, mis esimesena Herzogi filmidest leiab tee Ameerika filmiakadeemia nominatsioonide nimestikku. Ta käib seal, kus leiab aset midagi huvitavat ja erakordset. Kuigi viimasel ajal näeme me Herzogit toimetamas palju Euroopas ja Ühendriikides, on tema armastatumad paigad siiski olnud Aafrika ja Lõuna-Ameerika. Just Peruus ning Mehhikos on tehtud Herzogi üks esimesi mängufilme „Ka kääbused on alustanud väiksena” (1969), samuti algas seal üles võetud teosega „Aguirre, jumala viha” (1972) vastuokslik koostöö Klaus Kinskiga. Muuseas, „Aguirre” võtetele sõites oleks Herzog äärepealt eluga hüvasti jätnud, kui ta poleks viimasel hetkel tühistanud oma sõitu. Traagilisest lennuõnnetusest pääses vaid üks inimene, Juliane Koepcke, üks vähestest režissööri naiskangelastest, kelle imepärasest pääsemisest tegi ta 1999. aastal ka doki „Lootuse tiivad”.
Herzog räägib oma filmides ja kirjutistes palju lendamisest. Tema enda sõnul tuleb see tema noorusea unistusest saada suusahüppajaks. Ta imetleb neid, kes julgevad trotsida gravitatsioonijõudu maa ja taeva vahel, ning püüab lindile talletatud taevasolemise kogemust ka kõige paremal moel publikuga jagada. Ta räägib ekstaatiliselt ja murelikult suusahüppaja Walter Steineri järjekordse hüppe ettevalmistusest ja kukkumisest („Puunikeradaja Steineri suurejooneline ekstaas”, 1974), ta elab innukalt kaasa kunagise hävituslenduri Dieter Dengleri meenutustele Laose surmalaagritest („Väike Dieter tahab lennata”, 1999) ning teeb koos aeronautikainseneri Graham Dorringtoniga kaasa õhupallireisi üle Kaieteuri kose vihmametsa („Valge teemant”, 2004). Herzog ei tee midagi niisama, aga kui teeb, siis valusalt ja seal, kus keeb päris elu.
Selleks päris eluks võib pidada ka Herzogi kiindumust surmamõistetud kurjategijatesse. Ühes oma viimases filmis „Kuristikku. Jutustus surmast ja elust” (2011) uurib ta inimpsüühikat, et aru saada, miks inimene tapab, ja sedagi, miks riik tapab. Loomulikult ei saa me siit ammendavat vastust, kuid tunneme, et Herzog on taas kord lahti kratsinud sellise haava, mille valu ei lase rahulikult elada.
Kumu dokumentaalfilmiprogramm „Werner Herzogi ekstaatiline tõde” koosneb 13 dokumentaal- ja lühifilmist, kestab märtsist detsembrini Kumu auditooriumis ja on kõikidele tasuta.
Werner Herzogi ekstaatiline tõde
Kava
6. märts „Väike Dieter tahab lennata” (1997)
3. aprill „Puunikerdaja Steineri suurejooneline ekstaas” (1974) ja „Gasherbrum – helendav mägi” (1984)
8. mai „La soufrière – vältimatu katastroofi ootuses” (1976) ja „Pimeduse õppetunnid” (1992)
5. juuni „Ajaratas” (2003)
4. september „Grislimees” (2005)
2. oktoober „Wodasbe – päikesekarjused Lõuna-Saharas” (1989) ja „Sügaviku kellad. Usk ja ebausk Venemaal” (1993)
6. november „Vaikuse ja pimeduse maa” (1971)
4. detsember „Kuristikku. Jutustus surmast ja elust” (2011)
11. detsember „Herakles” (1962) ja „Valge teemant” (2004)