Tervikliku meeskonna töö tulemuseks oli muinasjutuline elamus, kus Wagneri muusikale sekundeerisid maailma ühe parema ooperiteatri võimalused. Siia juurde Lorin Maazeli dirigeeritud orkestri peensusteni läbi tunnetatud mäng, milles puudus igasugune juhuslikkus ja mis oli täpne, konkreetne, samas romantiline, kasvades vastavalt vajadustele pianissimo’st hiigelsaali täitva forte’ni.
Deborah Voigt – üks Meti lemmikuidHundingi onnis otsib tormi eest kaitset Siegmund, kelle Hundingi naine Sieglinde külalislahkelt vastu võtab. Hunding märkab Sieglinde ja Siegmundi hämmastavat sarnasust. Kuuldes Siegmundi kurvast saatusest, taipab ta, et tegu on tema vaenlasega, Wotani ja sureliku naise abielust sündinud Sieglinde vennaga. Hunding otsustab, et järgmisel päeval peab Siegmund temaga võitlema. Sieglinde annab Hundingile unerohtu. Siegmund meenutab, et Wotan, tema isa, lubas talle kinkida võitmatu mõõga. Sieglinde teatab, et niisuguse mõõga lõi kunagi saarepuu sisse tundmatu võõras, kes tegelikult oli Wotan.
Tõmmanud mõõga puust, avanevad Sieglinde ja Siegmundi meeled kevadtuultele ja armastusele. Õde ja vend ei suuda ihale vastu seista ning naudivad lihaliku patu rõõme.
Deborah Voigt kuulub tänapäeva hinnatumate ja tunnustatumate sopranite hulka. Tema tähelend Meti laval on kestnud alates 1991. aastast ning iga tema roll, mis enamjaolt dramaatiliste sopranite tipprollide hulka kuulub, on olnud saavutus nii Ameerika kui ka kogu maailma ooperi jaoks.
Voigti Sieglinde on hooliv ja armastav, samas jõuline ja ürgne. Tema hellus on kuninglik ja tugev ning tema armastus ustav ja väärikas, nii nagu see ürgsetele kangelannadele kohane.
Voigti hääl on lummav ning alati äratuntav. Diapasooni täielik ühtsus kõikides registrites, nüansseeritus ning kergus teevad iga tema lauldud fraasi nauditavaks. Dünaamiliselt on Voigti soprani haare eriliselt lai, ühtmoodi hästi valdab ta nii forte’t kui piano’t. Tema stabiilsus on kohati hämmastav. Voigt on üks Meti armastatumaid lauljaid. Iga tema etendus on sündmus, mida tullakse tema pärast vaatama ning mille peale ooperisõbrad tormi jooksevad.
Samavõrd sügava elamuse jättis Nashville’is sündinud Ameerika tenor Clifton Forbis Siegmundina. Forbis on hinnatud Wagneri laulja kõikjal maailmas. Tema mahlakas, jõuline ning dramatismi tulvil tenor haakus suurepäraselt Voigti ainulaadse sopraniga. Siia juurde veel Lorin Maazeli juhatatud Meti orkester ning ovatsioonid pärast I vaatuse duetti „Schlafst du, Gast?”, „Wintersturme wichen dem Wonnemond” olid igati maailma esiooperi väärilised. Sellest duetist kujunes ka üks etenduse kulminatsioone.
Isa ja tütar
Metsikutes mägedes jälgib Wotan armastajate põgenemist. Ta kutsub oma lemmikvalküüri Brünnhilde ning käsib tal Siegmundile võitluses Hundingiga võidu tuua. Ent ilmub Wotani naine Fricka, kes nõuab Siegmundi surma ja kiiret karistamist. Wotan taipab, et ei või rikkuda seadusi ning nõnda käsib ta Brünnhildel hoopis Siegmundi mõõga purustada.
Brünnhilde rollis esinenud, 1991. aasta Cardiffi rahvusvahelise lauljate konkursi võitnud Austraalia sopranil Lisa Gasteenil on huvitav ning omapärane laulmismaneer, mis haakus suurepäraselt Brünnhilde nõudliku ning üliraske partiiga. Tema hääles ja olekus oli piisavalt sõjakust, aga ka peidetud õrnust ning salapära.
Brünnhilde liin on armastajapaari liini kõrval üks tugevamaid ooperis ning Gasteeni vokaliseerimine oli igati meisterlik ning haakus rolliga.
Mäekurust ilmuvad Sieglinde ja Siegmund. Kurnatud Sieglinde anub, et kallim ta maha jätaks, kuid Siegmundi armastus on igavene. Lõpuks Sieglinde uinub. Saabuv Brünnhilde teatab Siegmundile peatsest surmast. Kuuldes aga Siegmundi palveid ning nähes tema armastuse suurust, hakkab valküüril mehest kahju ning ta otsustab Siegmundi päästa. Raevunud Wotan märkab Brünnhilde sõnakuulmatust ning purustab oma noolega Siegmundi mõõga. Siegmund hukkub.
Wotanil on ooperis üks kaalukamaid rolle, nagu tegelikult ka tema tütrel Brünnhildel. Viibides pidevalt jumalate ja surelike maailma vahel, peab ta mõlemas maailmas targalt korda hoidma, mis aga osutub raskeks. Bass James Morris on Meti laval alates debüüdist 1971. aastal laulnud üle 800 etenduse 55 rollis. Tema Wotan on oma jumalikkuses väga inimlik ning hooliv. Morrise bassis on palju pehmust ning lummavat kantileeni. Kogu tema laulmismaneeri iseloomustab hea fraseerimine ning suurepärane maitse. Morrise Wotan pole mitte ainult raevukas jumal, vaid ka armastav isa, kes peab paraku seadustele alluma.
Brünnhilde haarab kaasa mõõga riismed ning põgeneb koos Sieglindega, vihane Wotan hakkab neid jälitama. Sieglinde on meelt heitmas, kuid Brünnhilde teatab talle, et tema peagi sündivast pojast Siegfridest saab kuulus kangelane, kes iidse mõõga jõu taastab. Valküürid aitavad Sieglindel põgeneda.
Pisidetailideni läbi mõeldud
Üks tuntumaid katkendeid sellest ooperist on valküüride lend III vaatuse algusest ja sellele järgnev valküüride stseen. Kaheksast solistist koosnev naissõdalaste salk kandis selle ette kohati hirmuäratava sõjakusega. Nagu Metis kombeks, oli kõik filigraansuseni läbi mõeldud ning tulem vaataja jaoks muidugi ideaalilähedane.
Wotan karistab Brünnhildet, kellest saab nüüd surelik naine. Võluunne langenuna peab ta kuuluma esimesele mehele, kes ta leiab. Brünnhilde anub isa, et too paneks tema ümber tõkked, mille läbimine oleks jõukohane vaid kangelasele. Wotan ümbritseb uinuva tütre leekidest rõngaga ning lahkub.
Ooperi lõpp on eriti võimas. Keset tulemerd, mis mõjub kunstlikult tekitatuna ometi väga ehedalt, magab Brünnhilde. Ta on uinunud, ent otsekui läbi une kuuleb ta Wotani viimaseid fraase „Leb wohl, du kuhnes, herzliches Kind!”. Tuli haarab maa enda võimusesse ning kõlavad viimased akordid.
Romantiline, stiilne ning läbimõeldud lavastus, suurepärane orkester ühe maailma tippdirigendi käe all, solistid ja üleüldine atmosfäär teatrimajas kingivad elamuse, mis püsib meeles kaua. Taas on tõestuse leidnud Meti lavastuste aegumatuse fenomen.