Minu meelest ei ole ikka veel väärilist tunnustamist leidnud vene re?issööri Vladimir Vengerovi elutöö. Kunagi pääses ta ?Töölisasula? Jaapanis ekraanile ja vapustas Kurosawat. Vera Panova jutustuse järgi vändatud ?Töölisasula? (1964) ja kaks aastat varem tehtud ?Balti taevas? (Nikolai T?ukovski ka eesti keeles ilmunud romaani ainetel) on mehe võimsaimad ka nüüd, mil pole ju enam tähtsust, kui julgelt söandas re?issöör omas ajas kõnelda blokaadijubedustest, sõjajärgsest viletsusest või isakese Stalini isikukultuse paljastamisest. Elimineerides ta filmidest poliitilise olustiku ja kohustusliku heroismi (aeg ongi seda juba leebelt teinud), jääb järele tume, sugestiivne, paranoiline poeetika. Seesama vene lõppematu neorealism, mis ammu enne itaallasi ja pikalt pärast neid on produtseerinud isepäist, täiesti omalaadset esteetikat, milles ootamatult paarituvad Dostojevski ja Fadejev, Gogol ja Gaidar, õigeusu kassikullast ikoonid ja bol?evistlik verev punalipp. Üheks supiks keevad muinasjutt, följeton ja saaga, märterlus, viha ja sentimentalism.
Vengerov sai re?issööripaberid keset pulbitsevat sõda 1943. aastal, Eisensteini grupis õppides. Nooruk suunati Lenfilmi, ent esimese filmini jõudis ta alles pärast Stalini koolemist. Seegi töö polnud suveräänne, vaid südamesõbra Mihhail ?veitseriga kahasse tehtud seiklusfilm ?Kortik? (1954). Film õnnestus, sü?ee mobiilsus ja laste hasartne mäng lõid köitva atmosfääri. Veelgi enam tabas märki Kaverini menuromaani järgi juba päris iseseisvalt vändatud ?Kaks kaptenit?. Tollal pälvis vene kinos tähelepanu küll ka iga linale jõudnud käkerdis, sest filme tehti napilt ja publik oli ahnelt ootel. Ent ?Kahe kapteni? populaarsust võib pidada teenituks. Vengerov suutis pakkuda karaktereid, keda publik ja ajastu ihkasid. Näiteks Katja Tatarinovat kehastanud Olga Zabotkina lõi naiskuju, kellesse sõjast väljunud rahvas kohemaid kiindus: tütarlapselikult ilus, ent karmilt tagasihoidlik, sensuaalne, kuid ehtsalt moraalne. Tegelikult polnud Zabotkina näitleja, vaid Kirovi teatri baleriin, kelle Vengerov filmi rääkis. Lurjus Roma?ovi mängis filmis Jevgeni Lebedev, tehes seda niivõrd jäägitult, et publik hakkas ka näitlejat ennast kaabakaks pidama. Paar korda anti Lebedevile kodutrepikojas tõsimeelselt üle londi.
Vene ühiskonda oli äkki imbunud leebe sulaaeg ja noorele re?issöörile tundus ta kunstnikutulevik ainult üks suur lillepidu. Ta kirjutas sõbrale ?veitserile: ?Keegi ei suuda emmata embamatut, aga meie suudame?? ?veitser vastas läbematu metafoorsusega: ?Peame kiirustama, sest poole tunni pärast võime olla saja-aastased. Aja mõtlematu raiskamise eest peame lajatama teineteisele vastu larhvi!?
Ometi armastasid intellektuaalid tollal üle kõige lõõgastust. Vengerovi väiksesse tuppa (kaheksa ruutmeetrit, aknaga päikese poole) trügis sageli kitarri tinistama, eleegiliselt jorutama, teravmeelitsema ja veini imema seltskond, mis koosnes isiksustest, kes nüüdseks legendid, Bulat Okud?ava ja Aleksandr Galit?, Georgi Sviridov ja Isaak ?varts, Pjotr Todorovski ja Juri Ljubimov. Iseäranis klappis Vengerovil Gennadi ?palikoviga, traagilise poeedi ja stsenaristiga. Kui sotsiaalsed kraanid Venes jälle kinni krutiti, riputas ?palikov end nööri otsa. Ja ehkki vabaduse kadudes enamik intellektuaale surma ei läinud, peegeldus ?palikovi enesemõrvas kümnete tuhandete nõukogulikku kultuurirevolutsiooni uskunud noorte loojate draama.
Alustades ?Töölisasula? väntamist, võttis Vengerov abire?issööriks algaja lavastaja Aleksei Germani, konjunktuurse ja ülijõuka dramaturgi poja. Nüüdseks on Aleksei German kriitikute poolt taevani tõstetud re?issöör, Vengerov aga unustatult tema varjus. Vähe sellest: kui Vengerovit meenutatakse, teeb German takkajärgi õpetaja pihta salvavaid vihjeid. Hiljuti viskas tunnustatud kinokirjanikul Eduard Volodarskil (kirjutanud üle 70 stsenaariumi) Germani ülbus üle ja ta võttis mehe ajakirjanduses tõsiselt ette. Volodarski: ?German ei tunnista ega tunnusta Vengerovit, aga kes on German ise? Võtke Pudovkini ?Ema?, Barneti ?Ääremaa? ja Vengerovi ?Töölisasula? ja paugupealt on klaar, kellest German koosneb.?
Ent, kellest koosneb Vengerov? Ta kirglikud üritused ekraniseerida Tolstoid ja T?ehhovit sigitasid kriitikas raevu. Kuid vaadake veel kord ta ?Elavat laipa?, kas või selles kummalises vene neorealismi võtmes; vaadake Protassovi enesetappu puuvirnade taga! Kas ka teie meelest kummitab seal ?palikovi vari?