Ta tegelik nimi oli Adelaida Leventon, sündis ta 1879. aastal Jaltas, Musta mere embuses, juudist apteekri egotsentrilises peres. Kui tüdruk oli kolmene, puhkesid juudipogrommid ja perekond pages ?veitsi. Ühel hommikul peksis isa Jakov äkki naise korterist välja ja andis tütre juudist anarhisti kasvatada. Anarhistil oli vaimselt kiivas poeg, kes väikest Allat seksuaalselt pruukis. Saadud hingetrauma oli üheks tõukuriks, mis suunas Alla tulevikus biseksuaalsele teele. Kustumatult miilas aga kasvavas tüdrukus viha isa vastu, ta needis Jakovit ja kutsus talle surma. See saabuski piinarikkalt, Jakov nakatus süüfilisse, seejärel tabasid teda järjestikused insuldid.

Alla ihkas aga ilu, kunstirõõme, ta mängis viiulit, laulis romansse, teda kutsuti kontsertidele, lemmikraamatust ?Uulitsalapsed? võttis ta endale lavanimeks Nazimova. Ta edasine elu viskus kord juubeldavasse kõrgusse, langedes seejärel masendavasse kuristikku. Jumal juhatas ta Moskvasse kihutavas rongis kokku Olga Knipperiga, kes suunas neiu Nemirovit?-Dant?enko manu. Stanislavski kutsus ta aga vastsesse Kunstiteatrisse. Kuid siis pööras saatus Allale selja, teatris said talle osaks vaid perspektiivitud pisirollid. Ei aidanud ka epateeriv romaan Stanislavski assistendi Aleksandr Saniniga. Segaduses Alla abiellus üliõpilase Sergei Goloviniga, ent taipas laulatusel oma lollust ? pulmaööks ta peigmehe hotellituppa ei ilmunud.

Nazimova ei talunud varjusolekut ja et tõusta formaalseltki liidriks, ruttas ta tagasi provintsi. Kostromas saigi tast kohalik primadonna. Peagi jõudis sinna gastroleerima kuulus näitleja Pavel Orljenev, kes oli metsiku joomarluse pärast pealinnast pagendatud. Sigis armuside ja Alla sõitis Orljenevi trupiga väljamaale, Berliini, Londonisse, seejärel ? USAsse.

Ameerikas oli edu visa tulema, ent siis ilmus Alla ellu taas anarhist, sedapuhku võitleja tööliste ja homode õiguste eest Emma Goldman. Vene teatraalide hüvanguks algatati fond, kuhu pillasid dollareid juudiärimehed, miljardär Morgan ja president Theodore Roosevelti õde. Alla õppis sulaselgeks inglise keele, saatis kuradile joodik Orljenevi ja juba aasta pärast nimetati teda teatrikriitikas ?tragöödia uueks kuningannaks?. Nazimova oli 37aastane, kui pääses teatrist kinolinale, kuid läbilöök oli võimas. Peagi oli ta Hollywoodi  kõrgeimalt honoreeritud diiva: ta sai 3000 dollarit nädalas rohkem kui Mary Pickford. Ehkki Allal oli ka dekoratiivseid suhteid meestega, ei varjanud ta enam oma kiindumust tüdrukutesse, salamisi kõneldi ?Nazimova lesbiseltskonnast?. Ta ostis villa ja maalapi, mille nimetas ?Alla aiaks?. Palmide all lösutas Musta merd meenutava figuratsiooniga bassein. Villas peeti erootilisi orgiaid. Laineid lõi peoõhtu, kuhu kõik naised ilmusid alasti, üksnes Mary Pickford, kelle kehapartii polnud eeskujulik, tuli ?väikese lordi? ülikonnas, pitspluusi ja lühikeste pükstega.

Koos noore ameeriklannast dekadentliku kunstnikuga, kes oli võtnud endale veneliku pseudonüümi Nata?a Rambova, kavandas Alla skandaalset filmi ?Aphrodite?, mis küllastunud tapmistest, lesbismist ja sodoomiast. Ent siis hakkas USAs tööle tsensuuriseadus ja stuudiobossid asendasid ?Aphrodite? süütuma ?Kameeliadaamiga?. Nazimova aga kiskus stuudioga tüli ja ekraniseeris omaenda raha eest Oscar Wilde?i ?Salome?. Film sai lihalik ja ärev, kogu pantomiim ja koreograafia oli üles ehitatud Salome ja Nazimova valusale egole. Publik saalis aga haigutas ja filmist sai üks suuremaid põrumisi Hollywoodi ajaloos.

Ka edaspidi jooksis Nazimova elu reljeefselt üles-alla. Eaka naisena soovitas Alla sõbrannale: ?Võta kuulda vanaeide nõu ? otsi õnne vaid iseenda seest?. Jänkilik avalikkus oli hämmeldunud, kui Nazimova surivoodi eest kapilt leiti Spinoza ja Marcus Aureliuse raamatuid.