Eisenstein kirjutab mälestustes, et see ?lühiformaatide voog? oli kui forsseeriv kuulirahe vaenuväe suunas. Peagi valmisid ka kirglikud täispikad ?edöövrid, Donskoi ?Vikerkaar? ja Ermleri ?Ta kaitseb kodumaad?. Need olid filmid täis pulbitsevat vihkamist, mille fookuses polnud üksnes ühe tegelase dramaatika, vaid mis kajastasid sümfoonilise jõuga kogu rahva traagikat. Roosevelt oli teispool ookeani ?Vikerkaart? vaadates vapustatud, Euroopas möllava sõja tegelik sünge säsi jõudis temani alles Donskoi filmiga.
Pärast Stalingradi pööret tuli helge muutus ka nõukogude sõjafilmi. Pime trotslik viha asendus optimismiga, esialgne enesesse sugereeritud võiduvõimalus kasvab neis filmides veendumuseks. Lontis puhvaikad sõdurite seljas asenduvad trimmis kimnastjorkadega, sigivad sõjalüürika, militaarne melodramaatika ja komöödia: ?Ma?ake?, ?Taevatigu?, ?Õhtul kell 6 pärast sõda?. Neis meenutati nostalgiliselt ka ennesõjaaegset rõõmsat elu, püüdes mälust olematuks pühkida repressioonide õudusi.
Rahvas oligi sõja lõppedes nõus vana unustama, ent peagi puhkes uus vägivalla tsunami, sõja ainuisikuliseks võitjaks kuulutati aga Stalin. Tollase naeruväärse isikuülistamise apoteoosiks kujunes Mihhail T?iaureli värvifilm ?Berliini langemine?, milles vaimustusest lämbuva võiduka armee ette ilmub taevast maandunud lennukist kui kõrgema tahte jumalik ilming valges mundris kipsilmeline Stalin.
Hru?t?ovi üürike sulaaeg andis terve hulga suurepäraseid sõjafilme, ?Ivani lapsepõlv? tõi Veneetsiast Kuldlõvi ja ?Kured lendavad? Cannes?ist Kuldse Palmioksa. Filmifookus suundus üldiselt üksikule, jälgiti lihtsa sõduri sõjasaatust (?Ballaad sõdurist? jpt), valitses romantiline humanism. Ent Tarkovski süüvis ?Ivani lapsepõlves? ka juba sügavamale, filmis tajutakse sõda kui üleilmse vältimatu apokalüpsise algust.
Seitsmekümnendad tõid kaasa tõsiseid sõjaanalüüse, Larissa ?epitko peitis sõjafilmi latentset piiblitemaatikat, Aleksei German soris sõjahulluses avaneva inimhinge tumedamais sfääres. Nendega rööbiti jooksid ekraanil ka sõda liigutavalt poetiseerivad lood stiilis ?Aga koidikud on siin vaiksed? ja heroiline eepika Bondart?uki ?Nad võitlesid kodumaa eest? laadis.
Kaheksakümnendail purskus linale nõukogude filmiloo kõige võikam toode, Elem Klimovi ?Tule ja vaata?. See oli kuum ja jõhker töö, ülim, mida nõukatingimustes luua võis. Perestroika kaotas tsensuuri ja pendel lendas teise seina. Kangelaste asemel räuskasid filmis närukaelad ja argpüksid, aga lahvatas ka ?ovinistlikke ihasid. Iseäranis T?et?eenia temaatika puhkedes. Baltimail kurikuulus Aleksandr Nevzorov väntas marurahvusliku ?Puhastustule?.
Ent nüüdseks on justnagu saabumas tasakaal. Sõjakäsitlejad kinnitavad kui ühest suust, et nad ei taha paisutada ega nivelleerida, ei ülistada ega lihtsustada, nemad ihkavad üksnes tõde. Ent ? milline see on? Verisulis re?issöör Nikolai Lebedev kinnitab: ?Ülimalt raske on saavutada õiglast intonatsiooni. Just õiglast. Tõde ma ei tea, mind tollal polnud. Ent ma tahan luua sõjast kujundit, milles väljenduks mu isiklik tundmus. Too kauge aeg mu rahva minevikust on mulle lähedane ja kallis.? Sellelt pinnalt võib midagi taas tulla.