Ent jahmatavalt suure osa lapsnäitlejaid neelas ahvatlev kuritegelik allilm või lõpetasid nad oma elu räpase prükkarina. Serjoža Tihhonovi saatuse kohta levis hulganisti kriminaalseid versioone, lõpuks olla ta vastaskamba poolt tõugatud mööda vurava trammi alla. Volodja Semjonov, kes kaotas kasvades samuti režissööride silmis oma lapseveetluse, ei leidnudki enam endale elus väärikat  rakendust ja kärvas aastal 2004 lõdiseva joodikpätina.

Kihutava ekspressina tormas kuristikku Sergei Ševkunenko. Põngerjas sirgus intellektuaalses perekonnas, isa oli tuntud dramaturg ja kineast, ema töötas pärast edutuid näitlemispüüdlusi režissööri assistendina Mosfilmis. Poisi jaoks jäi neil aega napiks, Serjoža kiindus endast 14 aastat vanemasse õesse. Südamlik Olga oli ainus, keda Sergei siinilmas usaldas. Siis aga Olga abiellus juut Galkiniga ja 1972. aastal pages dissidentlik noorpaar Iisraeli. Õe minek võrdus poisi jaoks topeltreetmisega. Olga oli ühel hoobil jätnud saatuse hoolde nii venna kui kodumaa.

Kolmeteistkümnene kibestunud Sergei pühendus nüüd üksnes hoovikambandusele, kus tast oli saanud huligaanide pealik hüüdnimega Šeff. Ema nägi eesmärgitu poisi allamäge libisemist ja vedas ta režissöör Nikolai Kalinini manu, kes parajasti jahtis noorukeid oma plaanitavate sarifilmide “Kortik” ja “Pronkslind” tarvis. Pärast proove sai ilmselgeks, et just Sergei passib peaosalise Miša Poljakovi rolli. Lugeja ehk mäletab veel Anatoli Rõbakovi ülimalt populaarset noorsoojutustust “Kortik”, mida 1954. aastal oli kord juba õnnestunult ekraniseeritud. Režissöör Kalinin lootis nüüdki menule ja ta ei eksinud. Tänu just Serjoža enesekindlale mängule läksid nii “Kortik” kui “Pronksilind” täie furooriga.

Aasta pärast mängis Sergei seiklusfilmis “Kadunud ekspeditsioon”, kohe hakkas režissöör Dorman väntama sellele ka järge, ent sinna miskipärast ta enam Serjožat ei kutsunud. Mõni teinegi režissöör andis märku, et Sergei puberteedist väljuv natuur ei pakkunud kineastidele enam pinget. See haavas egotsentrilist ja juba end staariks pidavat noorukit valusalt. Ta impulsiivne loomus sundis end tõestama: kui ta ei kõlba täheks kinolaotusse, siis pidi ta tõusma tegijaks kuritegeliku ilma hierarhias. Kinos oli ta mänginud pioneeride ninameest, kes kord määratud saama edukaks komsomolijuhiks, siis arukaks bolševikuks, kogu elu sihiks seiklusrikas võitlus revolutsiooni vaenlastega. Sergei oli saanud šoki, kui koges filmivõtetel esmakordselt, kuis just äsja kaamera ees printsipiaalset kommunisti etendanud näitleja pärast võtteid rääkis irvitades anekdooti Leninist. Nooruk ihkas romantilist kättemaksu silmakirjalikule maailmale. Ta himustas tõusta liidriks, iidoliks. Temast pidi saama kurjategijate eliiti kuuluv figuur, hirmuäratava tiitliga – вор в законе.

Sergei Ševkunenko jõudis oma unistuse täitumiseni. Läbi vangilaagrite, röövimiste, varguste, tapmiste, ohtude ja haavatasaamiste tõusis ta tumedas allilmas rivaalitsevate juhtide sekka. Laagrites kogunesid põrnitsevad retsidivistid ekraani ette, kui telekas demonstreeriti filme noore Ševkunenkoga.

Sergei istus kinni kogu selle aja, mil riigis vahetus kiirelt kolm peasekretäri ja algas perestroika. Järsud muutused toimusid ka julmurite maailmas. Uus küüniline, lääneilma imiteeriv kuritegevus hülgas vanad romantilised vargaseadused. Ševkunenko mõisteti illegaalselt surma ja ta tapeti 1995. aasta veebruaris koos emaga oma korteris.

Lapsnäitleja mängis oma rolli hiilgavalt lõpuni, ehkki seda ei fikseerinud ükski kaamera.