Tegi kaasa näiteringis, aga läks õppima juurat. Aasta pärast hülgas ülikooli, pages Moskvasse teatrikooli ja saigi sisse. Õppis enam-vähem, aga loenguil käis harva. Vahel küsis õppeajal auditooriumist välja ja – sõitis Sverdlovskisse. Tuli sihuke tuhin. Tal oli puudumisi rohkem kui kogu kursusel kokku.
Kolmandal kursal tulid ootamatult ta jutule Alov ja Naumov ja ahvatlesid poisi filmi. Nad olid hakanud väntama “Tuult”, Demjanenko passis režissööride meelest ideaalselt gümnasist Mitjaks, arglikuks intelligendivõsuks, kes satub kodusõja leekivasse möllu. Filmi lõpus aga sooritab sangariteo.
Teose valjuhäälse paatosega kontrasteerus intiimne Mitja silmatorkava sarmiga. Ja Demjanenkole hakkas sadama kutseid üheülbalistesse rollidesse, kus välimuselt täiesti ebaheroiline prillikandja jõuab vapruse ja kangelaslikkuseni.
Teatrikool läbi, sai tast Majakovski-nimelise teatri näitleja. Kuid olulisi rolle seal talle ei jagatud, elamispinda ka mitte ja äsja abiellunud nooruk siirdus Leningradi. Siis aga lahvatas saatuslik sündmus. Pauk, mis lõi Demjanenko elu pilgupealt pahupidi.
Leonid Gaidai tegi ettevalmistusi filmiks “Lõbusad lood”, kus peategelaseks Vladik Arkov, kergelt jobu, aga päikseliselt optimistlik ja puhtahingeline tudengipoiss. Otsiti osatäitjat, aga kellegagi polnud Gaidai rahul. Ehkki kaamera eest marssis läbi terve talentide paraad: Andrei Mironov, Vitali Solomin, Jevgeni Žarikov, Aleksandr Zbrujev, Valeri Nossik, Aleksei Eiboženko, Sergei Nikonenko, Vsevolod Abdulov. Kokku 40 üliandekat näitlejahinge. Gaidai üksnes turtsus. Siis vihjas talle keegi, et Leningradis on üks nohik. Gaidai kihutas Piiterisse ja Demjanenkot nähes oli talle kõik klaar.
30. juulil 1964. aastal ilmus Aleksandr võttegruppi. Keegi hõikas teda nähes, et see pole miski Vladik, vaid paras Šurik. Nii jäigi. Ja film sai vastse nime “Operatsioon “Õ” ja Šuriku teised seiklused”.
Filmist kujunes päevapealt hitt, mida vahiti end hingetuks hirnudes nii suurlinnades, kolhoosikülades, vangilaagrites, uudismaal, sõjaväeosades kui Kremli müüride vahel. Gaidai sai kiire käsu filmile järg teha ja ekraanile ilmus “Kaukaasia vang”. Selle kretiinlik ekstsentrika pani publiku veelgi taltsutamatult rõkkama — filmi oli lisandunud trio Nikulin-Vitsin-Morgunov. Kogu NSVL vappus ilmsüütus naerutormis ja see ohutu naer meeldis riigijuhtidele.
Nende kahe filmiga kaotas aga Demjanenko oma identiteedi, temast oli saanud Šurik. Tänaval joosti temast ette, et vahtida, torgiti sõrmega, langeti vennastunult kaela ja kõik aina: Šurik ja Šurik… Korrektsele Demjanenkole olid familiaarsused vastikud, kuid ta pidi naeratama, leebelt vastama, naljatlema, ja nõnda sai temast ka elus kobav, naiivne Šurik. Teostus fataalne paradoks: impeeriumi üks kõige populaarsemaid näitlejaid ei saanud enam filmirolle. Šuriku ampluaa oli linal ammendatud, aga tõsiseid või vastutusrikkaid osasid Demjanenkole ei usaldatud. Kui mõnel režissööril tekkiski temaga idee, siis summutati see ametnike kabinettides kohemaid — no kuulge, nii tähtsat rolli ei või mängida ometi mingi Šurik…
Demjanenko oli sunnitud raha teenima väljamaa filmidele venekeelset tõlget peale lugedes, tema häälega kõlasid kinosaalis Belmondo ja De Niro mehelikud tekstid. Banionist dubleeris ta pea kõigis nõukogude filmides. Nõnda hajus Demjanenko identiteet ja iseolemine veelgi, samas sai ta näiliselt end teostada väljaspool Šurikut. Võis läbi Belmondo rahuldada oma kujutletavat maskuliinsust.
Ta hakkas jooma, ent see ei sobinud talle ja ta loobus kärakast. Hülgas abikaasa, jättes sellele kogu ühisvara. Leidis uue naise, seistes ühel hommikul selle ukse taga, pisike pappkohver näpus, justkui tulnuks sauna.
Ta ei teadnudki, et süda oli rabedaks läinud, teda opereeriti. Vaja oli korduslõikust. Kestis 1999. aasta lämbe august, operatsioon (sedapuhku mitte “Õ”) määrati 1. septembrile. Kümmekond päeva varem ütles mehe mootor üles.
Näitleja, kelle paleuseks oli draama, ent kellest oli vastutahtsi saanud Šurik, suri traagikuna.