Juudi temaatikale leiti vastseid situatsioone ja motiive. Nii avas Boriss Špissi ja Rašel Milmani “Neitan Bekkeri tagasitulek” terve filmitsükli, mis kajastas kunagi tsarismi koleduste eest roiskunud Läände pagenud emigrantide naasmist nüüd juba nõukogustunud kodumaale. Neitan Bekkerit serveeritakse filmis kui juudist müürseppa, kes oli kolmekümne aasta eest siirdunud Venemaalt Ameerikasse, seal kiviladumises kõrge kvalifikatsiooni omandanud ja nüüd koju tagasi jõudnud. Mees asub innukalt tööle viisaastaku löökehitusel, ent kapitalistlik taak istub tal ajudes ja ta ei mõista lihtsaid nõukogulikke elusihte. Näiteks arvab ta, et sotsialistlik võistlus tähendab kalki konkurentsi tööliste vahel, et kui selles kaaslastele alla jääda, on tulemuseks jõhker vallandamine. Lihtsameelse, kuid tööka juudi najal reklaamitakse filmis nõukaelulaadi. Samas on mõned filmiteadlased veendunud, et “Neitan Bekkeri” autorid kasutasid propagandistlikke matriitse üksnes silmakirjaks, tegelikult aga vallandasid salakavala kunstilisusega “oma juudi alateadvuse” (Miron Tšernenko). Filmi poeetika ei ole otserealistlik, pigem pihku muigav, teatraalsete misanstseenidega sotstöö kujutamisel aga laskutakse karikatuuri. Samas romantiseeritakse hardalt veel säilinud vene juudi keskkonda, tüpaaže, reprodutseeritakse isepärast kaduvat tsivilisatsiooni.
Ehtsa juudi atmosfääri fikseerimine võis olla ka Mihhail Dubsoni eesmärk filmis “Piir”. Kuigi esiplaanil etendatakse hoogsalt piiriäärse juudi kohakese salajast klassivõitlust, on filmi variserlikust fassaadist tähtsam hoopis foon, kontekst, etnograafia, taustakarakterid. Üht tagaplaani osalist mängis Sergei Gerassimov, kes varjas elu lõpuni oma juudi juuri.
Lev Kulešov eksponeeris filmis “Horisont” Odessast pärit juudist kellassepa heitlikku saatust, filmi lõpus saab mehikesest – eesrindlik vedurijuht. Üks amet kontrasteeritakse metafoorselt teise vastu: individualistlik uurmeister on igandlik juuditüüp, samas muidugi ka kapitalistlik varjukuju, horisondi poole kihutav vedurijuht on aga ühtaegu nii progressiivne juut kui õnnelik nõukainimloom laiemalt.
Vladimir Korš-Sablin lavastas seiklusliku “Õnneotsijad” (Dunajevski muusika), kus ühinevad harmooniliselt mitmed “juudi filmi” stereotüübid: Läänest naasmine, juudi ja venelase armastus ning bandiitlik juut Pinja Kopman.
Muidugi jätkus juudi temaatika revolutsioonifilmides. Üllatavalt puudus juudi tegelane küll suurfilmides “Lenin Oktoobris” ja “Inimene relvaga”, ent stalinistlikus “Lenin 1918. aastal” on juudid konfliktselt sees: ühelt poolt positiivne juudi võimur Jakov Svredlov, teiselt aga deemonlik naisterrorist, Lenini-tulistaja Fanni Kaplan. Sergei Jutkevitš väntas Sverdlovist ka eraldi portreefilmi “Jakov Sverdlov”, ent selles polnud vihjetki mehe päritolule. Film kujutas endast etniliselt kohitud paraadlikku poliitilist biograafiat.
Marginaalselt jooksid juudi tegelased läbi paljude filmide, sageli üksnes iseloomuliku perekonnanimega tähistatult. Ent filmiuurijad on juudi problemaatikat täheldanud ka neis filmides, kus juute sihiteadlikult välditakse. Näiteks Igor Savtšenko omal ajal ülistatud töös “Bogdan Hmelnitski” ei tuletata juute meelde üheski episoodis, ehkki Hmelnitski julm judofoobia ja pogrommid on levinud hirmujuttudes juutide hulgas aastasadu.
Ajalooliste pogrommide kajastamise lõpetas nõukakino juba kahekümnendail, ehk kui märatsevat juudiviha kujutati, siis toimus see väljaspool Vene territooriumi. Näiteks Saksamaal, nagu Herbert Rappaporti ja Adolf Minkini “Professor Mamlockis”. Siingi sai juudi teemaga laksata mitu ideoloogilist eesmärki korraga. Üheks muidugi väljamaine rassiroim kui kapitalismi grimass. Teine sõnum: poliitiliselt neutraalseks ei tohi jääda ka teadlane. Kolmandaks “paljastati fašismi”. Juudi teema kaudu said kõik sihid juurde traagilist emotsionaalsust.
