Mullu ilmunud tõlkekirjandus lastele ja noortele on nagu pidulaud, millel toidukogused varasemate aastatega võrreldavad, aga rõhuasetused menüüs erinevad. On endiselt koolisöökla roogi, kiirtoitu ja e-ainerikkaid roosaks aetud maiusasju, aga ka lasteeine viineritele lisaks tõhus praad kasvavale organismile, kergeid puuvilju ja raskesti seeditavaid palasid. Mõned nopped sellelt laualt ei peegelda kogu valikut. Kes võtaks kõne alla hakklihakastme, kui pakutakse karbonaadi!?
Eelmise aasta valikus on märgata mõndagi erilist. Ilma teeb teise ilma rahvas, krimijutte ja põnevikke leiab siit nii esimese klassi juntsu kui ka noor, saab vaadata elule läbi erivajadusega lapse silmade. Peale fantaasiaromaanide tõlgiti mullu vanusele 13+ ka traditsioonilisi noortejutte. Jah, see tõik väärib eraldi märkimist! Esiteks on neid võrreldes müstikute tingeltangeliga tõesti kaduvväike osa. Teiseks pakuvad tõlkeraamatud algupärastes noortejuttudes puuduvat eneseiroonilist lähenemist, elutervet kujutuslaadi, pisut laiemat vaadet, kui seda on isiklikud mured ja ahvatlevad pahed.
Ilukirjanduse tõlgete arv jäi tavapäraselt 200 ääre alla. Kui kordustrükid ning arvukad Anderseni ja Grimmide muinaslugude ümberjutustused maha arvata, siis saame 150 esmatrükki. Ka varem sai rääkida tõlkekirjanduse sarjastumisest ja järjestumisest, aga mullu ilmunust kuulus lausa kaks kolmandikku kas sarjadesse, jätkas või alustas mõnda pikemat lugu. Tuurid võttis üles Pegasuse „Noortekas“, mis ilmub küll juba 2010. aastast, kuid selle aja jooksul avaldatud 27 raamatust tervelt 14 ilmus 2014. aastal. Alustas kirjastuse TEA väikelaste pildiraamatute sari „Loomalood lastele“ kümne raamatuga. Kirjastuse Avita „Avitamiin“ pakkus algklassilastele jõukohast ja huvipakkuvat kaheksa raamatuga.
Eelkooliealistele mõeldud pildiraamatud on sõna tõsises mõttes mudilase head sõbrad – julgustavad ja annavad juhatust. Katri Kirkkopelto autoriraamat „Molli“ tõdeb, et kõik ei ole alati nii, nagu pealt paistab. Tõre erak võib olla sisimas häbelik olevus, kes igatseb sõpruse järele, aga ei oska midagi ette võtta, et üksildusest pääseda. Nagu mõni laps. Või täiskasvanu. Naljakatel juhatustel on tõsi taga. Mitmetasandilisi lugusid lisandus ka juba tuttavatelt autoritelt nagu Janosch ja Ulf Stark. Enamasti tegelevad pildiraamatud kindla murega, olgu selleks hirm laval esinemise või magamistoas varitseva koletise ees (Ulf Nilssoni „Maailma parim esineja“, Michaela Holzingeri „Lukas ja nurgakoll“).
Rose Lagercrantzi raamatud „Minu õnnelik elu“ ja „Mu süda hõiskab ja naerab“ jutustavad algklassilastele nende eakaaslasest Dorast, kes on otsustavalt õnnelik, ehkki tema elu ei ole sugugi pilvitu. Tüdruk on kaotanud ema, vastleitud sõber kolib ära, mõne koolikaaslasega ei kulge läbisaamine ladusalt. Pilved hajuvad, sest tüdruku kõrval on alati tema isa.
Krimi- ja põnevuslood vallutavad üha nooremate lugemislauda. Esimese klassi lapsele tehniliselt ja sisult jõukohaseid (et mitte öelda lihtsustatud) detektiivjutte Martin Widmarki „LasseMaia detektiivibüroost“ ilmus neli, kokku on neid nüüd kümme. Kui tugineda lugemispsühholoogiale, on siin näha pisukest vastuolu. Seitsme-kaheksa aastane on veel muinasjutueas, aasta-paari pärast saab tõsielulistest põnevikest lemmikžanr. Aga nüüd peab autor jutustama talle kuriteost, nagu räägiks muinasjuttu – lapsed on politseist mängeldes üle, kurjategijatest pole neile ei vastast ega ohtu, keskendutakse põhiliinile (mis elu lapsed detektiivitöö välisel ajal elavad, sellest juttu ei ole). Krimijuttude austajana näen siin žanri lörtsimist, aga teisest küljest – need õhukesed raamatud ehk võidavad lugemisele uusi sõpru kolmanda-neljanda klassi poiste seast, kes muidu väga lugeda ei viitsi.
Loomajutte ilmub nii algupärandite kui ka tõlgete hulgas vähe. Dorothea Flechsigi Petronella Õnneseene teine raamat jutustab loodushuvilise lapse tegemistest. Katherine Applegate’i „Üks ja ainus Ivan“ on puuris peetava gorilla jutustus, kirjutatud nii, nagu teinuks seda tõesti Ivan ise. Võimaldab pugeda gorilla nahka ja kaasa elada neile, kes meiega rääkida ei oska.
Ajalugu käsitlevat ilukirjandust napib samuti. Sellest vähesest võiks esile tuua Eugene Yelchini „Stalini murtud nina“, õõvastava minajutu poisilt, kes on 1930ndatel Moskvas elades on stalinliku režiimi ideoloogiasse pimesi uskujana nii selle ohver kui ka tööriist.
Tõsielulisi (põnevus)jutte põhikooli teise astmesse jõudnud lastele leiame endiselt rohkem tõlkekirjandusest kui algupärandite hulgast. Levi Henrikseni „Kuradisaare inglis“ on kõne all laste murede edetabeli üks esiteemadest – lahutus. Astridi hästi läbimõeldud plaani kohaselt peaksid tema vanemad uuesti armuma. Selleks elimineerib ta isekalt ning üpris jõhkral moel vanemate uued elukaaslased ja toimetab ema-isa asustuseta rannikusaarele. Ilmnevad aga ettenägematud asjaolud. Hea plaan mõjub nüüd hoopis mõtlematusena. X-faktor sündmustes on kurjategijad ja salapärane pagulane. Põnevusjutt päädib küll algse eesmärgi täitumisega, kuid oleks võinud lõppeda ka väga halvasti. Katerina Mazetti „Kummitused ja spioonid“ viib lugeja samuti saarele, kus toimuvad kummalised sündmused. Põhjamaade kirjandusele nii iseloomulik pagulaste teema tuuakse samuti sisse. Ometi jääb tunne lihtsustatud lähenemisest üldsegi mitte lihtsatele teemadele. Muljet, et laste elu on valdavalt seikluslik ja kriminaalne, aitab muuta Heidi Linde „Pym Pettersoni äpardunud perekond“. Pym kirjeldab oma lähedasi ja koolielu eelteismelise radikaalsusega, aga mitte ülbe üleolekuga, mida lasteraamatutes pahatihti kohtab. Tüdruku üliarenenud fantaasia ja huumorimeel muudavad argielu juhtumused lõbuga loetavaks. Äratundmist ja samastumisvõimalust pakuvad lastele jätkuvalt nii luuseri kui ka äpardi päevikud ja uustulnukana Timmu Ämber (omanimelisest detektiivibüroost!). Neile lisandus graafilise romaani „Tom Gates“ kaks osa Liz Pichonilt. Raamatud on argised ja naljakad, teevad sihtgrupile semulikult silma, aga suhtuvad lapse igapäevaellu pinnapealselt.
Kummatigi on elu sügavama poole näitamise enese kanda võtnud surnutest rääkivad fantaasialood. Neist tuumakaim, Neil Gaimani „Kalmisturaamat“ on pealkirjale vaatamata elurõõmus ja humoorikas. Teemaks suureks saamine, kodutanumalt (olgu selleks või surnuaed) laia maailma minek ja see, kui raske on vanematel lastest lahti lasta, ka siis, kui (kasu)vanem on juba aastasadu manalane. Raamat algab räige mõrvalooga, tervest perekonnast pääseb vaid tita, kes üleüldises segaduses kalmistule pageb. Seal võtavad surnud ta oma hoole alla.
Lauren Oliveri raamatu „Liesl & Po“ juhuste- ja kokkulangemisterikas lugu keskendub sellele, et lahkunu soovi täitmine toob rahu surnule ja teeb head tema lähedastele. Selgub teadmata asjaolusid ja kõige – nii hea kui halva juured on lapsepõlves. Kummatigi aitab teispoolsuse üle mõtisklemine mõtestada elavate maailma olulisi teemasid.
Surnud kipuvad võimust võtma Jonathan Stroudi „Kisendavas trepis“. Mingil põhjusel on siin kummitused muutunud agressiivseks ja nendest lähtuv ektoplasma inimesele ohtlikuks. Vaid noored on tänu oma tajudele võimelised vaimudele vastu astuma. Tontidega tegelevad firmad, kes neid neutraliseerivad ja hooned-paigad taas elamiskõlblikuks muudavad. Ka selles raamatus jõutakse põhjusteni, miks siit ilmast lahkunud mõnikord nii jõhkralt rahulolematust väljendavad. Minevikusündmustele lahenduse leidmine mõjub tõhusamalt kui relvad. Lugu on põnev ja humoorikas ühtaegu.
Et monster’ite teemast on saanud kirjanduses laiatarbekaup, kinnitab mullune ainuke koomiksiraamat „Verekoerte gängi poisid. Suur verepanga rööv“, mille on kirjutanud-joonistanud Andrew Cranna. Maa sisemuses elab vahva kambake koletiselapsukesi, nt Luci Fer, Loch Ness Leo. Ühtäkki on nende eluks vajalik verepank tühi ja lapsed peavad leidma süüdlase, et nende kaaslane (haruldast verehaigust põdev koolnu?!) ei hukkuks.
Haigus on ühtviisi katsumus nii kollilapsele kui noorele inimesele. R. J. Palacio „Ime“ jutustab Augiest, kes oli sündides nii inetu, et ämmaemad minestas. Pärast arvukaid operatsioone ja koduõpet otsustavad vanemad poja tavakooli panna. Poiss on arukas ja vaimukas, aga … ikka väga kole. Loo jutustajad vahetuvad, nagu ka vaatenurgad samadele sündmustele. Saame teada, mida tunneb erilise välimusega laps ja, sama oluline, mida tema lähikondlased. Tõdemus – tähtis on silmaga nähtamatu – tuleb kenasti välja.
Kui „Ime“ mõjub pisut klanitud loona, siis Tourette’i sündroomiga poisist pajatav „Kui härra Koer hammustab“ on karune, aus, südamlik ja kaasahaarav. Ropp lugu, ütleksid peenutsejad, kes ei viitsi / ei söanda / ei vaevu süvenema. Brian Conaghanil on peategelase diagnoosist tulenevalt legaalne põhjus kasutada sõnu ja väljendeid, mis ERRis teeniksid ära kolm piiksu. Lisaks veel teismelise hormoonidest pulbitsev vereringe ja sellest tulenevad mõtted ning tungid. Need on nagu kulinad ja viled, mille tagant ei pruugi esialgu märgata, kui hea poiss on Dylan, kuidas ta kogu hingest püüab oma haiguse ja sugugi mitte lihtsa eluga toime tulla, õnnelikuks saada. Taas tõdeme: täiskasvanu, räägi lapsega! Teadmatus sünnitab koletisi.
„Kui koletis kutsub“ jätab esialgu mulje, et tegemist on fantaasialooga. Patrick Ness kirjeldab aga hoopis seda koletist, mis igas inimeses, olgu laps või suur, olemas on. Või seda, keda koletiseks peetakse ja häbenetakse, alla surutakse. Poiss elab kahekesi oma vähihaige emaga. Ta on enda kanda võtnud selgelt üle jõu käiva vastutuse, tõrjunud mõned oma mõtetest sügavale alateadvusse, kust need siis koletisena naasevad. Tegelikult on koletis lapse poolt ja aitab teda. Lugu läheb hinge ja mõjub nagu puhastustuli neile, kes on olnud samasuguses olukorras.
Noorte argielust jutustavate raamatute seast väärib esiletõstmist „Eleanor & Park“. Rainbow Rowell on võtnud aega ja kirjutanud kauni armastusloo, mis algab juhusest ja vastumeelsusest. Armastus on nagu taim, see kasvab aegamööda. Jah, pikka aega hoitakse lihtsalt teineteise kätt ja aetakse juttu! Kummagi tegelase sisemonoloogid vahelduvad, nende servad kattuvad, saame kild-killult aimu, mis elu nad elavad. Tõsiseid teemasid peegeldab huumor, mille taga aimub kurbust ja võimetust mõnd asjaolu muuta.
John Greeni menukale romaanile „Süü on tähtedel“ lisandus mullu „Alaskat otsides“. Alaska on, muuseas, tüdruku nimi. Peategelane Miles on siirdunud õppima kodulinnast kaugemale, et alustada puhtalt lehelt ja otsida ise-ennast, aga otsitakse ka teed teise inimeseni.
Elu põhiväärtused vaadatakse üle Gayle Formani loos „Kui ma jään“. Mial on kõik, mida ta õnnelik olemiseks vajab: täiuslik pere, sõbranna, armsam, eesmärk muusikuks saada. Liiklusõnnetus võtab temalt perekonna. Koomas olles mõtestab tüdruku kehatu vaim möödunut ning püüab leida midagi, mis motiveeriks teda edasi elama, jääma. Traagilise koega lugu on ootamatult helge ja lootusrikas.
Noortele ilmus mitu puhtatõulist põnevuslugu, milles lembetunnetel küll oma, aga mitte oluline roll. Salla Simukka Lumikki triloogia kaks esimest osa „Punane nagu veri“ ja „Valge nagu lumi“ toovad lugeja ette iseseisva gümnaasiumitüdruku, kelle kohta on öeldud, et ta oleks nagu Lisbeth Salanderi ja inspektor Wallanderi sohitütar. Võimekas, tark, kannab eneses painavat saladust, mille järgnev osa avab ja siis uue annab. Tüdrukul on tegemist politseiniku ja narkokauplejate räpase afääriga, seejärel ususekti ja ajakirjaniku mustade tegudega. Mõjub usutavalt, on põnev ja hästi kirjutatud.
Ursula Poznanski „Erebos“ kirjeldab, mil kombel geniaalselt programmeeritud mäng hakkab mängija elu mõjutama ja mängu autori kaugemaid plaane realiseerima. Mäng võib väljuda arvuti ees ja sees istumise piiridest ning panna osalise päris elus tegema asju, mida muidu ei teeks ja mille tagajärgedele ta ei mõtle. Kõne all on niisiis piir mängu ja reaalsuse vahel, manipuleerimine ja oma peaga mõtlemine.
Hea meel on raamatute üle, mis suunavad noori oma ninaotsakesest kaugemale kaema. Fantaasiajuttudele, milles tuleb mõelda ühiskonna toimimisele kas pärast mingit inimeste põhjustatud või väljast tulnud katastroofi, on ilmunud lisa – „Labürindijooksjad“ ja selle järg „Põlenu katsed“, milles James Dashner kirjeldab elu Maal pärast päikeseplahvatust. Inimsoo kestmise nimel eraldatakse noorte katsegrupp, kes peab ellu jääma ja hämara eesmärgiga ülesandeid täitma. Esimene osa meenutas veidi „Kärbeste jumalat“, teises osas on tunda, et katastroofi tagajärjel zombistunud täiskasvanutest jagusaamine ja ohte täis pikitud teekond on ettekäändeks kujutada põhjendamatut julmust, surma ja koledusi.
Jah, tõlkekirjanduses tapetakse, kummitatakse, armutakse üleloomulikesse olenditesse, võideldakse õnne ja eksistentsi nimel, vale ja vägivalla vastu, aga ei puudu ka lilled, liblikad, väikesed karvased olendid ja õnnelikud lapsed ning noored. Mõtlema ning oma elu mõtestama saab õhutada kõigi eespool mainitute abiga.
Artikli aluseks on 3. märtsil Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastakoosolekul peetud ettekanne.