Mitu korda ei taha sama reha peale astuda isegi justiitsminister Urmas Reinsalu. Seetõttu saatis alalhoidlike leer naiste marsiga kaasnenud sõnasõtta radikaale nahutama konservatiivsete vaadetega naised. Nende põhisõnumina jäi kõlama, et naistel on juba kõik õigused olemas ning kõik, mida juurde küsitakse, saab tulla ainult meeste huvide ja õiguste arvelt. Nullsumma mäng, mida see aga ei ole, nagu pole kunagi olnud mis tahes õigusluse võitluse puhul viimastel sajanditel.

Fakti vastu, et naised on Eestis demokraatlikult valitud esinduskogudes seni alaesindatud, ei saa keegi. On neid, keda see olukord rahuldab, ja veel rohkem neid, keda see ei rahulda. Pole aga selget ja soovitavalt konsensuslikku lahendust (ja põhjamaised kvoodid poleks seda iial), kuidas jõuda praegusest teistsuguse, võrdsema olukorrani. Peaaegu õigus on neil, kes väidavad, et õiguslikult on kõik korras: rangelt paberite järgi pole naiste teel võimule meestega võrreldes ühtki lisatakistust.

Jah, naised registreeritakse valijateks ja valimistel kandideerijateks täpselt samade tunnuste alusel kui mehedki. Riigivõim otse ei diskrimineeri, küll aga tehakse seda erakondades. Eesti erakondadesse kuulub kokku ligikaudu 60 000 kodanikku ja selles kogumis on mõlemad sood esindatud ligikaudu võrdselt. Parteide juhtkonnas aga pilt enam sama ilus ei ole. Miks? Eeskätt ausate ja võrdsust tagavate protseduurireeglite puudulikkuse tõttu erakondades. Kehvad reeglid võimaldavad meestel erakondades oma ajaloolist domineerimist taastoota. Valimisnimekirjade kokkupanemisel ei maksa üheski erakonnas üldkogu tuhandete liikmete seisukoht ning asetus nimekirjas on kitsa ringi mäng isegi siis, kui lavastatakse piirkondlikke hääletusi.

Nagu graafikult näha, õnnestub meestel ennast kõige edukamalt kehtestada ja naiste tippu pääsemist takistada end konservatiivseks pidavates erakondades. Naiste arv riigikokku pürgivate erakondade nimekirjades on kõige väiksem Isamaas ja EKREs, kusjuures naiste osakaal on seal varasemate valimistega võrreldes ka järsult vähenenud. Jäägu konservatiivsetele naistele nende õigus kodust ja köögist mitte võimu poole pürgida ning uskuda, et poliitika, see ongi meeste töö. Vähimgi moraalne alus keelata seda teistsuguste vaadetega naistele aga puudub.

Nagu teada, ei ole Eesti kodanikel otsest mõju sellele, kellest saab riigi peaminister. On tava, et pakkumine valitsuse moodustamiseks tehakse valimised võitnud erakonna juhile. Kui see äpardub, siis järgmisele, aga igal juhul on peaministriks saamise eeldus erakonna esimehe ameti pidamine. Aga kes ja kuidas need valib? Eks ikka käputäis kaasparteilasi. Ühegi põlisema erakonna juht pole ametisse saanud erakonna liikmete enamuse häälte toel, sest tuhanded ei ilmu suurkogudele ja kongressidele, kus esimehi valitakse. Tõenäoliselt neid ei kutsutagi sinna, sest juhuslikud inimesed ainult takistaksid juhitud demokraatia toimimist. Kui erakondade tagatoajõugud ei ole oma juhiks naisi nimetanud, siis ei ole kodanikkonnal ka mingit võimalust hääletada naist üld­valimistel valitsusjuhiks.

Õnneks on eesseisvatel valimistel naisperspektiivist vaadatuna ajaloo parim aasta. Kui veel neli aastat tagasi oli kõigist võistlevatest erakondadest vaid ühel naisjuht, usutavate edušanssideta Kristiina Ojuland Rahva Ühtsuse Erakonnas, siis tänavu juhivad naised tervelt kolme erakonda üheksast (Rohelised, Eesti 200 ja Reformierakond) ning kõigil neil on rohkem kui teoreetiline võimalus ka riigikokku pääseda. Seega, kui valijad peaksid seda tahtma, on naispeaminister reaalsus juba aprillis.

Sooline erinevus valimiskäitumises on ammu teada tõsiasi ja mõnel maal on seda ka põhjalikult uuritud. Eesti konservatiivide unelmatemaal Trumplandis näiteks lähevad naiste hääled aina ülekaalukamalt demokraatidele ja viimati ei saanud USA naispresidenti ainult selle maa valimissüsteemi moonutuste tõttu. Kui demokraadid ka järgmiseks presidendikandidaadiks peaksid naise valima (see on tõenäoline) ning valijate soolised eelistused jääma viimaste vahevalmiste tasemele, pole Trumpil teisele ametiajale erilist lootust.

Oletagem, et Eesti naiste haritus ja poliitiline teadlikkus on ligikaudu võrdne ameeriklannade omaga. Hääleõiguslike kodanike registris on naisi rohkem kui mehi, aga Eestis ei ole tahapoole vaadates elektroonilise registri puudumise tõttu andmeid selle kohta, kas ja kuidas võiks erineda meeste ja naiste valimisaktiivsus. Mingi vihje üldkogumi kohta annavad e-hääletuse näitajad, sest praeguseks moodustab elektrooniliselt valinute hulk juba kolmandiku kõigist antud häältest. Kõigist e-hääletajatest on naised viimastel aastatel andnud stabiilselt 52-53%. Sama näitajaga tehti Ühendkuningriigis Brexit. Kui naised muude tingimuste võrdsuse juures hääletamisel naiskandidaate eelistaksid, oleks järgmine riigikogu kõigist senistest hoopis naiselikuma näoga.

Konservatiivides tekitab selline välja­vaade mõistagi hirmu, sest naine ees, kõlvatus taga. Et mitte midagi juhuse hooleks jätta, konstrueeriti varjamatult alalhoidlike häälekandjaks pöördunud ajalehes Postimees kogunisti nn valimismasin, mille kaks ülesannet olid aidata valijal endas üles leida konservatiiv või siis leppida rahvavaenlase häbiväärse osaga. Teiseks pidi masin paljastama need mitte-konservatiivsed kandidaadid, keda mingil juhul ei tohiks Toompeale lasta. Kolmapäeval jäi sõit avalike protestide peale tootega hetkeks seisma. Aga et poliitilist mõjutusvahendit püüti esialgu näidata vaba ja sõltumatu ajakirjanduse tootena, teeb asja eriti häbiväärseks.

Võttes arvesse, et naiskandidaadid moodustavad kõigist ligi kolmandiku, piisab neist nii riigikogu kui ka valitsuse ametikohtade täitmiseks ja jääb ülegi. Kui naisvalijad annaksid organiseeritult hääle oma sookaaslastele, koguneks hääli piisavalt selleks, et erakondades nimekirjade tippu seatud macho-meestest valimistulemuse arvestamisel mööda minna ja mandaat hankida. Oleks see vast ninanips ja eriti erakondades, kus naistel reaalset võimu ja sõnaõigust napilt. Isegi EKRE nimekirjas leidub 22 naist ehk rohkem, kui erakonnal on lootust mandaate saada.

Seega, lugupeetud naised, võimu võimalus vedeleb maas ja vaja on see vaid üles korjata. Kui see tehtud, ei pea enam kuhugi marssima, vaid saab rahulikult Toompeal võrdseid õigusi tagavaid seadusi kehtestada.