Müüdud Naeru „Jaanituli“, autor Rünno Saaremäe, lavastaja Tarmo Tagamets, kunstnik Mailiis Laur, muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa. Mängivad Imre Õunapuu, Agu Trolla, Paula Solvak, Silvi Jansons, Vootele Ruusmaa ja Maive Käos. Esietendus 24. VII Võrumaal Navi külas Tamme talu küünis.
Viimasel aastakümnel on professionaalsel tasemel võrukeelset näitemängu harrastanud peamiselt Viljandi kultuurikolledžist võrsunud Taago Tubin ja Tarmo Tagamets. Mööda ei saa vaadata ka Ain Mäeotsast, kelle lavastatud „Kirvetüü“ (näidendi autor Ott Kilusk, kes ju ka Viljandi kolledži kasvandik) oli möödunud teatrihooaja kindlasti üks köitvamaid teatrinähtusi.
Huvitav lugu selle võrukeelse näitemänguga. Ka kõige tavalisem näidend hakkab „võrokiilsena“ näitleja suus kõlama hoopis teisiti kui originaalis. Muidugi peab ka näitleja ise suutma rolli ja keelde sisse elada. Võib-olla on see minu – inimese, kes on üles kasvanud küll kergelt mulgikeelses keskkonnas – mingi kiiks, kuid alles täiskasvanuna vaimustusin võrokestest ja nende keelest. Võrokeste hingeelu ja nende maailm omandas mulle mingi täiendava tähenduse, omamoodi olemise.
Martin Heideggerile on omistatud palju tsiteeritud sentents: keel on olemise koda. Tõepoolest, keel ja inimese psühholoogia on kuidagi seletamatult seotud. Võrokeste keel annab näitemängule hoopis mahukama sisu. Laval omandavad ka kõige tavalisemad inimsuhted täiendava värvingu, ja see pole ainuüksi rahvusliku koloriidi, vaid ka mingi omaette elulaadi küsimus. Selles võib veenduda mitmete võrukeelsete telesaadete ja sarjade põhjal, tuntuim neist ehk „Tagamõtsa“ (aastatel 2011/2012 ETVs).
Kui vaatasin MTÜ Müüdud Naer esituses Rünno Saaremäe näidendi põhjal tehtud lavastust „Jaanituli“, veenis see mind järjekordselt, et keel annab olemisele uue sisu. Head aastad tagasi mängiti seda Rakvere teatri esituses (Üllar Saaremäe lavastuses aastast 2001, kus vendi mängisid Toomas Suuman ja Eduard Salmistu, naist Ülle Lichtfeldt) ja seal oli see kohakindlalt kaevurite maa tähenduses. Tegelaste omavahelistele suhetele ja allakäigule otsiti seal õigustust Ida-Virumaale iseloomulikust töötusest ja rusuvast miljööst. Reljeefsemaltki väljendus see sama lavastuse põhjal valminud Peeter Simmi telefilmis, millele andsid palju juurde näitlejate suured plaanid ning troostitu tööstusmaastik.
Eks ole „Jaanituli“ üks kummalisemaid näitemänge tänapäeva eesti dramaturgias. Kahe venna suhted on oma kirelt antiikset mõõtu. Kas pole see „Medeia“ või ka „Oidipusega“ võrdväärne probleemiasetus? Kui nüüd just „Juudit“ kõrvale jätta, ei tulegi eesti dramaturgiast meelde sellise kireulatusega näitemängu. Kaks venda, kroonilist alkohoolikut, kes tõepoolest hoolivad teineteisest, ei kohku seejuures oma vabaduse saavutamise nimel teiselt elu võtmast. Seejuures avanevad tegelaste suhteid kujundavad tõsiasjad loo käigus samm-sammult, nagu Ibsenil.
Seda kõike mängivad usutavaks vaid tõelised meistrid. Joodikut mängida suudab ka algaja ja ta võib publikut vaimustada. Hoopis teine asi on mängida eluheidikut nii, et sellest aimuvad vastuolud, inimese hingeprobleemid. Suur oht on libastuda, muutuda vulgaarseks, teha halvamaitselist koomuskit ja kaotada tegelase moraalne selgroog. Meisterlikult komponeeritud näidendi puuduseks, mida ka väga heade näitlejate mänguga on minu arvates raske ületada, on see, et vaatajal puudub siin tegelane, kellega end emotsionaalselt samastada, kellele lõpuni kaasa tunda.
Nüüd on Tarmo Tagamets tõlkinud näidendi „võrokiilseks“ ning lavastuses mängivad peamisi osi Agu Trolla, Imre Õunapuu ja Paula Solvak. Tõlkinud selle nii, et ka olustikulised detailid, näiteks töötuse probleem, metsaäri, kohaviited jne, on tehtud iseloomulikuks Võrumaale ja see annab tegelaste keele- ja kohatajule terviklikkuse. Näidendist on võetud tegevuskäik, vendade viinalembus ja tegelaste omavaheliste suhete kondikava. Aga tõlgendus ise on tõepoolest, nagu lavastaja kavalehel märgib, võromaine. Lavastaja ei halasta siin nooremale vennale ning paneb talle suhu soovimatuse minna alla kaht tuhandet makstavale palgatööle.
Kõigele vaatamata väljendub omavaheliste suhete sisemine soojus keeleslepiga kaasa tulevatest, ainuüksi võrokestele omastest hoiakutest. Ei saa ju öelda, et taolisi alkohoolikuid mujal kui Viru- või Võrumaal ei leidu, ent selliseid, nagu mängivaid neid Agu Trolla ja Imre Õunapuu, kindlasti mitte. Seejuures on nad võrdväärsed ka Toomas Suumani ja Eduard Salmistu osatäitmisega, kuigi Ülle Lichtfeldtiga võrreldavat partnerlust siit otsida ei maksa.
Nagu paljudes varasemateski lavastustes, on Agu Trolla oma sõiduvees. Aga ka Imre Õunapuu. Lihtsalt nauditav on vaadata, kuidas vennakesed asuvad järjekordse, raskustega hangitud viinapudeli kallale. Milline kergendus libiseb üle näo esimest ja teist pitsi kurgust alla kallates, kuidas võtab viin maha vendade stressi ja toob seejuures esile ka nende suhete pahupoole.
Olen mõelnud, mis oleks, kui lavastada näiteks „Hamlet“ või „Othello“ võrukeelsena, kuidas kujuneksid siis tegelaste omavahelised suhted, mille vastu võitleks siis Agu Trolla võromaise maailmaparandajana mängitud Hamlet. Kust aga leida sellisele koloriitsele tegelasele vääriline Desdemona või siis Ofelia? Merca? Küllap vist, kui tuletada meelde tema varasemaid rolle. Olles küll isetegevuslik näitleja, vallanduvad laval Agu Trollas (ehk siis tema mängitud tegelases) pulbitsevad kired. Viimastel aastatel on teatris esile kerkinud mitu professionaalse ettevalmistuseta, kuid kutselistega võrdväärset näitlejat. On see sama nähtus, nagu populaarsust võitnud naivistlik kunst, mis ei häbene oma stiili, vaid näeb selles võimalusi maailma hoopis uutmoodi tajuda ja väljendada? Vahetumalt ja ka haavatavamalt, samavõrra ka nauditavamalt.