Enamasti püüan ma religioossesse fanatismi suhtuda sallivalt. Ma püüan mõista inimest või inimgruppi, kes, haaratuna vaimustavast ideest, käitub ogaralt, lööb oma pea vastu kivi või palvevaipa puruks või sööb omale sisse midagi, mis kasuks ei tule.

Kui aga selline seltskond väga hoogu satub, siis võib juhtuda, et hakatakse teisi häirima, ja see pole enam ühiselu edenemiseks hea. Enamasti niisugused seltskonnad blokeeritakse kaaslaste poolt. Teinekord juhtub aga nii, et mõni hull idee levib kiiremini kui kustutada jõutakse ja nakatab kogu ühiskonna. Niimoodi on juhtunud näiteks islami- ja turufundamentalismiga.

Turufundamentalism õpetab, et majanduskasv on püha ja käive on tema pruut ja prohvet. Pühakirjad räägivad sellest, kuidas mis tahes inimtegevuse sfääris on rahandus ja majandus ainuõiged ja ainumõeldavad mõõdupuud. Minu meelest oleme me juba valmis rinnapiima kasumimarginaali arvutamiseks.

Tegelikult on niimoodi, et mõned ühistegevuse faasid on kasumlikud ja mõned on lihtsalt vältimatud. Kui emmed titadele tissi seest süüa ei anna, siis titad surevad ära ja ei olegi enam kedagi, kes kasumimarginaali arvutaks. Sama lugu on mõtlemise, leiutamise, katsetamise ja mängimisega.

Kui vaadata turu mätta otsast, siis annabki konstrueerida suurel hulgal naljakate nimedega uhkeid ameteid: tunnetustööstur, kontseptsioonimaakler, loovusetäitur jne. Häda on ainult selles, et niisugustel ametitel pole mingit mõtet.

Tunnetustöötajad on katselendurid ja hämaralade teemeistrid. Keegi ei oska täpselt välja arvutada, milline võiks olla meie turuväärtus, aga kui meie otsa saame, siis saab otsa ka loovus, see, millele toetub inimühiskond koos oma turgudega. Sellepärast ongi meie ümber kogunenud tohutu parv halle parasiite, kultuuriaktiviste, autorikaitsjaid ja  loovtööstureid, turufundamentalismi tõsiusklikke kõhuusse, kes üritavad ennast “loomemajanduse” termini najal sabaotsale püsti ajada. Loovuse industrialiseerimine võib edendada ainult rämpstoidu levikut.

Idee loovsfääri bürokratiseerimise abil juhtida, kontrollida ja korrumpeerida on ahvatlenud mõndagi poliitikut. Õnneks pole see nii lihtne, nagu esmapilgul paistab. Raivo Palmaru on minu arvates tänasel poliitilisel maastikul tänuväärt figuur, andes näo ja kuju Keskerakonna kultuuripoliitikale. Tänu tema pingutustele tulevad kevadel loovtöötajad valimiskastide juurde seda poliitikat kukutama ja nagu oleme juba kogenud, toovad endaga kaasa suure hulga muudki rahvast.

Et mul paluti kirjutada jutuke sellisel napakal teemal, siis palun omakorda lugejatel lugeda ühte Juhan Viidingu luuletust:

 

Me teeme, teeme ümber oma elu

üht hiigelmüüri inimtihedat.

Ka pikemad ei küüni üle ääre.

 

Kui mõni juhuslikult väljalangend kivi

on lahkumisel ruumi jätnud piluks,

siis see kes juhtus välja nägema

on äranähtu nimetanud iluks.

 

Ta samal hetkel ise läbi nähtud

ja pole kohta kus võiks tunda häbi ta.

Suur saladus on saanud tema ainueluks

tal iseennast au on läbida.