Senine saatkondade-teemaline mõttevahetus on keskendunud peaasjalikult küsimusele, kus esindada. Võrdselt oluline küsimus kuidas seda teha, on esialgu taustale kummitama jäänud, ehkki tegelikult vääriks see põhjalikumatki analüüsi. Iga esinduse peamine ülesanne on luua asukohariigis selline suhtevõrgustik, mis lubab Eesti seisukohast olulise sõnumi või soovi kõige kiiremal ja tõhusamal moel otsustajateni viia. Selleks et vajalik inimene võtaks vastu telefonikõne või avaks e-kirja, on ikka veel vaja kohalolekut, tuttavolemist. Mida mõjukam, suurem ja tuntum riik, seda kergem on ta esindajal, sest riigi tuntus lisab kontaktile automaatselt usaldusväärsust. Igaüks, kes välismaal sõbralikule teenindajale kordki elus seletanud, mis asi on Eesti, teab omast käest, et tuntuse lisamiseks on meil vaja kõvasti pingutada. Seni tuleb toetuda enda loodud ja kultiveeritud suhtevõrgustikele. Eesti 46st diplomaatilisest esindusest 21s töötab üks-kaks diplomaati, 17s kolm-neli. Meil on kohapeal täpselt nii palju võimalusi, kui nad neid suudavad luua ja hoida.
Ükski elujõuline süsteem ei tohi liiga jäigaks muutuda. Muudatused on enamasti head, tuues reeglina kaasa uue energia vallandumise. Esinduste-teemalise mõttevahetuse võtmeküsimuseks ongi muudatused. Mitmes lennukas arvamusavalduses on nähtud, et esindatuse itta laienemine võiks toimuda lääne arvelt: kuna oleme saavutanud oma eesmärgi ja liitunud nii EL kui ka NATO ga võiksime loobuda kahepoolseist esindustest ja panna rõhku tööle organisatsiooni peakorteris – seal ja Euroopa välisteenistuse abil kantakse meie eest head hoolt.
Selles mõttekäigus on paraku viga: Eesti ei saavutanud oma eesmärke EL i ja NATO liikmeks saamisega. Liikmesus on vahend, õng, mida tuleb leidlikult ja agaralt pruukida. Meie eesmärgid võivad olla nii organisatsioonis kui ka väljaspool seda. Eesti liigub liikmesust ELis ja NATOs mitmel moel kasutades oma sihtide saavutamise suunas. Liikmesus lihtsustab ja varieerib asjaajamist: võimaldab riigipeadel ja valitsusjuhtidel omavahel vahetult suhelda ja Brüsseli esindustel kokkulepete detailides üksmeelele lähemale jõuda. Ometi on mis tahes kompromissi saavutamise seisukohast äärmiselt oluline mõjutada otsustusprotsessi võimalikult varases staadiumis (ja madalal tasemel, delikaatselt), kui kõik on plastiline ja lahtine. Just selleks tuleb teise liikmesriigi pealinnas kohal olla. Oleme liitlased aga ka konkurendid. Euroopas ja maailmas kulgevaid protsesse jälgides ei söanda ma kuidagi ennustada, et riikidevaheliste kokkulepete sõlmimise tähtsus lähemas tulevikus kahaneda võiks. Ülaltoodut silmas pidades võiks rahunenult ohata: vähemasti välisteenistuses pole vaja Ülemiste vanakest karta.
Repliigis on väljendatud isiklikke seisukohti.