„President Alar Karis rõhutas iseseisvuse taastamise aastapäeva kõnes vabaduse olulisust ning märkis, et vaba riik võidab poliitilisest võitlusest, mis on kooskõlas demokraatia reeglitega, kuid praegu peab täpsustama, millised need reeglid on.“ Seda lõiku on presidendi 20. VIII kõnest vaat et kõigis uudisteportaalides tsiteeritud.
Anu Realo ja Marek Tamm rõhutasid 18. VIII Sirbis ilmunud artiklis „Kuidas ehitada teadmispõhist riiki ehk Ühe skandaali märkmed“, et igasugune riiklikult rahastatud teadustöö peab alluma avaliku konkursi nõuetele: „Kui riigil on tõsine huvi Eesti demograafilise olukorra vastu, ja on ilmselge, et selline huvi on vajalik ja põhjendatud, siis tuleks vastavad uuringud tellida avaliku konkursiga ülikoolidelt või muudelt teadus- ja arendusasutustelt.“ Pere Sihtkapitali SA õnnetu uuring ehk kobarkäkk on paljuski demokraatia protseduurireeglite eiramise tagajärg.
Kümme päeva tagasi jooksis kultuuriuudistest läbi teade, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhatajana jätkab Maria Arusoo. Usun, et ei ole ühtegi meie kunstielus osalejat ega ka selle kõrvalt jälgijat, kellel oleks midagi selle vastu. Maria Arusoo on ennast näidanud väga võimeka juhina. KKEKil on usaldusväärse rahvusvahelise ekspertkeskuse maine, edukalt on korraldatud Veneetsia biennaali Eesti paviljoni toimimist, lausa sinnamaani välja, et möödunud korral oli meil kasutada Hollandi paviljon biennaali keskses asupaigas Giardinis. Aga ollakse ka teiste rahvusvaheliste suurürituste, nagu näiteks Islandi festivali „Sequences“ eesotsas, antakse välja Eesti kunsti tutvustavat ingliskeelset väljaannet „A Shade Colder“, jätkatakse kaasaegse kunsti arhiivi väljaarendamist. Uhket nimestikku võib veel pikalt jätkata. Ega Maria Arusoo enda tegevuski pole piirdunud pelgalt KKEKi juhtimisega: ta on kureerinud näitusi Eestis ja väljaspool, osalenud žüriide tegevuses jne. Suurepärane valik ja suurepärane juht.
Kui valimisprotseduuri juures ei oleks ühte aga: seekord ei viidud läbi avalikku konkurssi, vaid nõukogu otsustas pikendada senise juhataja volitusi järgmiseks ametiajaks. Võib-olla oligi õige bürokraatiast, aja- ja energiakulust loobuda, sest kust ikka leida teist nii võimekat juhti, nagu on Arusoo. Tundub, et ka kunstitöötajad on üsna üksmeelselt sellega rahul, sest kui 2016. aastal sai Kumu direktoriks Kadi Polli, siis avaldati protseduurireeglite rikkumise pärast pahameelt. Kadi Pollit ei valitud avaliku konkursi käigus, vaid Eesti kunstimuuseumi peadirektor nimetas allasutuse – Kumu juhi. Polligi on ennast võimeka juhina näidanud ja pälvinud kuraatoritöö eest kõrget tunnustust. Kummalgi juhtumil ei astutud üle juriidilistest piiridest, demokraatia reeglitest küll.
Hiljaaegu küsis üks mu hea tuttav, suurepärane kunstnik, et mis saab järgmisel korral, kui Elin Kard ja Vano Allsalu ei saa enam kandideerida kunstnike liidu juhtideks. Pole ju kedagi teist? Ikka on, vastutustundlikke noori on peale tulnud, ka vanu, kellel on jaksu ja südametunnistust teiste eest seista ja kunstielu arendada. Liiga kergesti tekib tunne, et hästi toimiva süsteemi ja juhi puhul pole demokraatia protseduurireegleid vaja. Mine hullu tea, äkki oleks ka Maria Arusoo kõrval ilmunud ootamatu vinge kandidaat, kes, kui poleks ka valitud KKEKi juhiks, kandideeriks järgmisel korral EKLi presidendiks või asepresidendiks?