Mida teha mõttetute mõtete kogumiga, mille uus aeg on oma ruumist välja pühkinud? Kodutute teoste keskel võiks küsida, kas Vilde tekstid praegu veel kedagi kõnetavad või on nende koht eesti kirjanduse lapsepõlve riiulis? „Mäeküla piimamehe” ja „Mahtra sõja” Vildet tunnevad hästi vanema põlve kirjandusõpetajad.  Oma koolipõlvest ei mäleta, et Vilde realism oleks traumeerinud, Nikolai Ostrovski karastuse järel oli Vilde muhe pajataja. Teleka ees üles kasvanud keskealisele võiks meenuda Kibuspuu-Krjukovi tulevärk „Pisuhännas” ja „Tabamata imes”. Nooreestlaste tudeerimise tuhinas sai lustitud Vilde „Tokerjate” teravat keelt. Vildel näikse olevat meie ühismälus oma koht. Kas kirjanik Mart Kivastik soovib seda kohta põlistada, kahtluse alla seada, soovib ta 

Vilde kui mõtlejaga polemiseerida? „Kivist külalistega” juhtus hoopis naljakam lugu. Vildet ma Viinistul ei kohanudki, selle asemel vaatas Tiit Suka toimeka tegelase nahast vastu kirjanik Mart K. karvane nägu. Vilde ajastuga kontakti ei otsitudki, aeti meie aja asja. Jutud eesti kirjaniku kurvast saatusest – ta peab kirjutama väikesele rahvale, samas kui inglise või vene keeles kirjutajad naudivad suuri tiraaže, samuti tükitöö kurnavad hirmud  –, need Mardi jutud on nüüd Eduardi suus. Kivastikku (sündinud 1963) ja Vildet (sündinud 1865) lahutab sajand. Minu kallis kaasaegne Mart istutab ennast kelmikalt Wilde kõrvale pingile ja paneb Eduardi maski pähe, Wilde’il lubab ta pisut „smooltolku” teha ja vaigistab selle edevpea kiirelt. Kas eesti kirjaniku magus kättemaks suurvaimule? Jätnud mängu-välismaalased pingiotsale konutama,  vaatame oma mehi lavastuses.     

Tiit Sukk on kindlasti publikumagnet. Hea poiss avali südame ja energiaga, mängib vaimukalt  titte ja lapsepõlve, kurameerib kenasti, vanamehena teeb stampi. „Kanna kübarad ja õpi keeled,” soovitab luuletaja. Eedi V. kannab kübarat ja ülikonda, keeltest ei saa me midagi teada ehk Vilde mõttemaailma kohta ei väljasta see kena keha ühtegi signaali. Justkui pole mahti, tuleb lennata sündmuselt sündmusele. Eduardi elu suureks finaaliks on ilmajäämine oma majast. On see meie enda kinnisvarabuumijärgne hingeseisnud, mida lavalt vastu peegeldatakse?  Kui Tiit Sukk tegi Eedi V-d sünnist surmani, siis teised näitlejad said liikuda misanstseenist teise rolle vahetades, seejuures tüpaaži muutmata. See oli selle lavastuse kõige magusam osa. Ikka on olemas olnud üks ülipüüdlik pugejahing (Tõnu Oja mängitud isa, poisike koolis jt), keda tasakaalustab õilis ja väärikas (Sulev Tepparti mõisnik, lehetoimetaja, Palusalu jt). Üks naine oli arukas ja feminist (Helena Merzini skulptor, ema, Linda), teine tema kõrval ilus ja rumal (Hilje Mureli Toni ja Rahel).  Nauditavam oli Merzini ja Oja partnerlus nii Eedi vanemate rollis kui ka lavastuse avastseenis, kui konservatiivne meesluuletaja sõimab läbi naisskulptori, kes on meie Vilde istutanud võõra pederasti kõrvale. Helena Merzinil ema rollis oli ilusaid hetki Tiit Suka Eediga. Omaette pugemiskool oli Tõnu Oja isa ja Sulev Tepparti mõisniku mäng. Head absurdimeelt oli Ameerika-stseenis, kus Eduard istub tünnis nagu Diogenes muiste heade mõtete ootel.   

Lugu Riia õmblejannaga oma uljas tegususes on samuti meeles, koolilood mängivad alati, ministrite sketši ajal aga hakkas igav. Kui Tiit  Sukk hätta jääb, on tal tagataskust võtta isiklik sarm ja lavakogemus. Markus Luik, kelle mängida on suurvaimud, Wilde ja hull luuletaja Juss, on abitumas seisus: tekst ei toeta tema tegelasi, verevaesus on kerge tulema. Ja vaataja küsib, miks need tegelased üldse mängu toodi.   

Ühes asjas on Kivastik mulle tuttava Vildega kongeniaalne – tekstis on kergust. Ma ei tea, kui palju tuge leidis näidendist lavastaja Aare Toikka. Ta on teinud korraliku näitejuhitöö, kuigi selle lavastuse üldistusjõulisem osa oli lavakujundus. Oli see nüüd Toikka või  Vahtre välja mõeldud, ei tea. Üks lavastuse ilusaid ootamatusi oli nn mõisasse minek – mõis ise maketi kujul nagu nukumaja kõrgumas asise ilma kohal – ja Eedi rõõm sellest käigust. Suureks mängitud pühapäev. Argisuse tõrjeks oli oluline ka see, et muusik Mart Soo oli kohal ja mängis pilli.   

Mis seal salata, etenduse ajal naersin ja lustisin, ning unustasin Vilde nagu paha haiguse. Kui Mart oleks kutsunud meid vaatama stseene oma elust, oleksin rahule jäänud, aga tema, kurivaim, voltis Vilde viigileheks. Seetõttu pean tunnistama, et haritlase elust  Eestis oleks oodanud intellektuaalselt intrigeerivamat ja pingestatumat lugu, kui kivist külalised seda suvesoojas raatsisid pakkuda. Meenub noormees, kes mu raamaturiiuli ees seistes tunnistas, et tema viskaks selle pahna kohe korterist välja. Tundsin huvi, kas tal on tolmuallergia või mõni muu meditsiiniline häda, mis ei luba raamatute keskel elada. Hoopiski mitte, raamatud meenutavat talle tema ebaõnnestunud haridusteed ja lugemiskohustust,  mis ei lase isegi aastaid hiljem täiel rinnal hingata ja elust rõõmu tunda. Ju oli tedagi Vildega vintsutatud. Nendele vaimust vaevatutele pakubki Mart Kivastiku mehine huumor tõhusat võõrutusravi.