Alverist on palju kirjutatud. Erilist tänu pälvib selles osas eesti kirjandusteaduse grand old man Karl Muru. Tema Alveri-vaatlused on n-ö kongeniaalsed vaadeldava luulega. Neid võibki lugeda otsekui luuletusi. Need on sõnatäpsed ja samas ka ahvatlevalt ähmased. Nii või teisiti ? Betti Alveri sünniaastapäeva puhul olgu soovitud jõudu ja indu ka tõelisele alveriaanile Karl Murule. Nüüd aga juba sellest luuletajast, kelles oli ja on ikka veel midagi kaheksalikku. Kes oli Betti Alver? Millegipärast ? ja ma ei oska tõepoolest ütelda, miks just ? mõjub mulle Alveri autoportreena tema luuletus ?Vooruse võlu? (1965): ?Kui näen ja kuulen sind,/ siis usun salamahti,/ et noa ja kahvliga/ end võtad riidest lahi.? Ainult neli rida ja ? kõik. Pilt ongi valmis. Ometi on see üks kummaline pala. Olen seda mitu korda n-ö katsetanud lugejate peal. Ikka on öeldud, et küll on ilus ja hea luuletus. Need, kes Alveri elulooga kursis, on sageli arvanud, et küllap see luuletus on tema esimesest abikaasast Heiti Talvikust (1904 ? 1947). Et küllap Talvik ennast kuidagimoodi ilusasti ? otsekui noa ja kahvli abil ? riidest ikka lahti võttis. See on nii armsalt naljakas, nii perekondlik lähenemine, et võtab kohe silmad märjaks. Tegelikult on see luuletus ju hoopis voorusest! See sõna on ju juba pealkirjas antud! Ja siit algabki tõeline probleem, sest tänane eestlane teab küll sõna ?voorus?, ent ei tea, mida see sõna tähendab. Tänane eestlane võib küll ?vooruse? riimida ?noorusega?, ent see on ka kõik. Tänane eestlane ei tea enam, mis see on, mida kunagi nimetati vooruseks. Alver oli aga eestiaegne inimene, ta jäi elu lõpuni eestiaegseks, ja eestiaegne ?Eesti entsüklopeedia? ütleb oma kaheksandas köites (1937), et ?voorus? on tublidus ehk konstantne tahe headuse poole, mis juhtivat kõigi inimeste käitumist.
Lugeja ajab loomulikult segadusse Alveri kasutatud sina-vorm. See aga ongi oluline. Alver ?sinatab? voorust, seda kõigi inimeste käitumist väidetavalt headuse poole juhtivat tahet. Kes meist, tänaseist, söandaks ütelda ? sina, voorus! Tegelikult räägib Alver aga üpris spetsiifiliselt vaid vooruse ühest kvaliteedist, võlust. Ta ei räägi vooruse valust ega vaevast, mis ju igasuguse normaalse loogika järgi peaksid samuti voorust iseloomustama. Alveri seisundit, tema luule juhtjoont võikski kirjeldada kui olemist ?voorusest võlutuna?. Mis puutub aga ?vooruse võlu? intrigeerivasse võrdlemisse noa ja kahvli abil lahtiriietumisega, siis on see märk nii headuse aristokraatlikust olemisest kui ka delikaatsest olemusest.
See tähendab ? märk aristokraatlikust olemisest kahe ümmarguse, mees-naiseliku lõpetatusena, ja samas märk delikaatsest kõverjoonelisest olemusest. Lõpetatus ja kõver joon, see on number kaheksa, see on alver, see on saatuslik teekond tolmust tulest tähetunnini. See on ilusasti lõpetatud Eesti aeg enne MacDonaldsi hamburgereid. Vooruse võlu plaanis on sellele rajale järgnenud lihtsalt number null. Kas pole me praeguseks, Betti Alveri 98ndaks sünniaastapäevaks, sattunud just sinna number nulli.