Näitus „Lugusid kuulumisest. Kaasaegne kunst Rootsist“ Tartu kunstimuuseumis kuni 5. V. Kuraatorid Joanna Hoffmann ja Hanna-Liisa Kont, kunstnikud Meira Ahmemulic, Meriç Algün, Sahar Al-Khateeb, Annika Eriksson, Santiago Mostyn, Tova Mozard, Sirous Namazi ja Dana Sederowsky, kujundaja ja graafiline disainer Norman Orro ning näituse konsultant Renée Padt.
Rootsi oli viimane koht, mis mulle Tartu kunstimuuseumi Rootsi kunsti näitusel pähe tuli. See ei ole etteheide, sest näitus kõneles palju rohkem iga inimese omaruumist, olgu siis kaotatust või saavutamatust, kaduvast või mitte kunagi leitavast.
Meric Algüni „Laenutamata raamatute“ riiulist avastasin Russell Bakeri raamatu „Sirgumine“. Ma ei tea, miks, aga see raamat üllatas keset paljusid teisi, esmapilgul mitmete maade kunsti või kunstiajalugu käsitlevaid teoseid. Kas tõesti ei ole keegi seda raamatut Tartus kunagi laenutanud? Miks ei ole?
„Kus Russell on?“, meenus Tõnu Mikiveri häälega ette loetud järjejutt, „Kas sa täna mu matusele tuled?“. Mu mälestuses elustus raamatu süžee: ema kadumine minevikku, tema seniilsus ja sellega koos mineviku justkui taas, teist korda läbielamine, kusjuures poeg on emale äkki liiga vana, sest ema vaatab maailma lapse silmadega – poeg võiks olla talle isa.
Russel Baker suri jaanuaris, paar päeva pärast selle näituse avamist. Ma poleks seda muidu ju teadnud, et ta sel aastal suri. Tema raamat, ammugi järjejutt poleks mulle meenunud, aga seal laenutamata raamatute riiuli kõrval seistes pidin guugeldama ja teada saama.
Mälestused ongi mitmes näituse teoses nii või teisiti fookuses. Näiteks lühter Sirous Namazi kunagisest Iraanis Shirazi linnas rüüstatud lapsepõlvekodust. Mitte see, mis seal päriselt oli, vaid taastatuna nii, nagu kunstnik seda mäletab. Ta pidi mäletama neid väikseid liblikaid lühtril, mõtlesin, sest neid ei saanud olla ühelgi fotol, isegi kui mõni foto õnnestus päästa ja kaasa tuua. Pealegi sulanduvad need mustrisse ja möödaminnes pilku peale heites neid ei märka. Lapsesilm oli need aga talletanud. Ma arvan, et me kõik mäletame mõnda detaili oma lapsepõlvekodust. Ainult et meie kaasaegsete elu ei hargne vist kuigi tihti selleks, mis võinuks olla, kui poleks olnud brutaalset välist sekkumist, ja selleks, mida elame täpselt sellest sekkumise hetkest saati. Meie vanemate või vanavanemate põlvkond on seda samuti kogenud: elamata jäänud või mujal elatud elu, olgu võõrsil või sõjast rüüstatud maal. Seesama intensiivne tunne, et kõik võinuks olla teisiti, teadmata kuidas, kuid parem, õigem, loomulikum, on küllap saatnud paljusid sellest põlvkonnast. Niisamuti, nagu ka liblikad laelühtrilt.
Sekkumise ja seejärel justkui teise, otsast alatava ja võõra elu kogemus on ka Meira Ahmemulicil, tema Montenegrost pärit rõivakunstnikuks saada ihanud emal ja serblasest kirjanikul Vukil. Olgu Göteborgis või New Yorgis, aga Ahmemulic näitab, et selles elus saavutatakse kõik inimese päritolu kiuste, sellest hoolimata, alati pigem võitluse tulemusena, mitte saatuse kingitusena. Neid inimesi saadavad tõrjutus, ärakasutamine, alahindamine ja mittemõistmine – lisaks mälestustele. Mälestused on aga tihti intensiivsed, eredad mälupildid lapsepõlvest, olgu pommitamisest või isa katsest kogu perekond autoga kuristikku kukutada. Siis see kõik täpselt algaski, see teine elu, pärast ei olnud miski enam endine. Pärast pole ka enam ükski kogemus olnud niisama ere ja intensiivne. Traumajärgne stress ja aja teistmoodi kulg sunnib aga ikka ja jälle minevikule mõtlema, sinna naasma, seda tõlgendama, taaslooma, igatsema või vajama.
Mulle tundub, et tegelikult on kõigi lapsepõlves vägivalda kogenute emotsionaalne pagas sarnane: miski intensiivselt lahendamatu jääb saatma kogu eluks, eraldama teistest inimestest. Toimetulek, sulandumine, olemine nagu teised on väga oluline, sest vaja on olla kogetust üle, selleks et tulla minevikust välja. Ainult et immigrandi staatuse tõttu on see veel raskem – kõigile on su teistsugusus selgesti näha. Teistega pealtnähagi sulandumine ei õnnestu päriselt kunagi, haavu ei saagi kunagi varjata ja väga isiklik traumakogemus ei leia seetõttu lepitust.
Muidugi ei seisne võõra eluraskus üksnes kirjeldatud erinevuses ja lepitamatuses, traumaga toimetulekus või sellele allavandumises. Päriselt ebaõiglased on ikkagi nähtavad või nähtamatud eelarvamused, barjäärid ja normid, mis võõrast päritolu inimesi tabavad. Miks peab kunstnikuks, teadlaseks, kirjanikuks või arstiks saada ihkavale lapsele üldse keegi kuskil ütlema, et tema taustaga on see võimatu? Miks peab see laps seisma silmitsi eelarvamustega, et tal õnnestus kooli saada üksnes seetõttu, et tema vastuvõtmisega sooviti parandada statistilist näitajat? Miks ei õnnestu neil inimestel isegi heade tulemuste ja korraliku diplomiga tihti erialast tööd leida? Ja tõesti, seejuures on sageli võimatu öelda, kus täpselt diskrimineeritakse, kes on ebaõiglane ja kuidas. Ometi räägivad samasugusest tõrjutusest ja ebaõiglusest tuhandete inimeste lood igal pool maailmas, olgu statistiliselt väljendatult või minajutustusena kunstniku käsitluses.
Kas meil kõigil on eelarvamused? Kuidas üldse teada saada, kas mina diskrimineerin kedagi? Ilmselt tahaks igaüks kohe öelda, et muidugi mitte, aga kui vaadata Santiago Mostyni videot „Viivitus“, siis läheb vastamine keerulisemaks. Ei, tõesti ei ole alati lihtne määratleda diskrimineerimise hetke, aga võime ehk märgata selle võimalikkuse peegeldust kellegi näol. Jälgides Stockholmi tänavail ja melu keskel skandinaavlase välimusega meeste ilmeid, kui nad satuvad kokku tõmmunahalise mehega, kes püüab paludes või palumata hellalt puudutada nende nägu, saab võõristuse mitmetahulisus ometi selgelt tajutavaks. Puudutusega tungitakse inimese omaruumi ja see ei peagi kellelegi meeldima, ometi on üllatunud ilmeis varjundeid rohkem kui vaid see. Tõmmu mees eristub, ruum tema ja teiste vahel on tavapärasest suurem, teda märgatakse teisiti kui omasid, temast ka oodatakse muud kui tuttavaist nägudest, umbusaldus on selgelt esil. Ja kui järgmises kaadris on luiged, kes koguvad oma halli karva poegi tiibade varju sooja, siis põrkub võõristus lähedustundega nii järsult, et kogemus on pea valus. Mees aga jookseb justkui linnast välja, kuhugi nimetusse paika, inimesteta mittelinna.
Võõras on valus olla. Kohanematus, kõrvalejäetus, katki- ja üksiolek, minevikuga toimetuleku keerukus, painavad mälestused ning väljapääsmatus sellest saab osaks väga paljudele inimestele nii Rootsis, Eestis kui mis tahes maailma paigas kogu aeg. „Kus on väljapääs?“ küsib segaduses Dana Sederowsky tegelaskuju tema videoprojektis ja vastust ei anta.
Russell Baker lõpetab oma raamatu aga ema haigevoodi kõrval, nii nagu ta seda ka alustas.
