Näituse pealkiri „Koguaeg”, mis on muuseas Koortil juba kolmas samanimeline projekt, viitab sellele, et kunstnik tajub teda ümbritsevat reaalsust ühe lõputu protsessina, kus kõik objektid ja nähtused on üksteisest lahutamatud ja pidevas liikumises. Sel põhjusel võib Koorti teoseid kohati siduda hiina traditsioonilise maastikumaaliga. Ennekõike väljendub ida mõju piltide skemaatilisuses ja minimalismis, mis ulatub nii värvide kui kujundite kasutamise puhul lausa askeesini. Sarnaselt Vana-Hiina meistritega ei maali kunstnik kauneid maastikke natuurist, vaid üritab lõuendile kanda loodusvaatlusel tekkida võivaid mõtteid ja emotsioone ehk vahendada maastiku tunnetamise kogemust, mis ei pruugi alati väljenduda materiaalsetes vormides. Selletõttu ei ole tema töödes primaarne mitte füüsiline sarnasus, vaid teoste visuaalne terviklikkus ning meeleolu. Koort opereerib piiratud arvu kujunditega. Enamasti on nendeks rannajoon, päikeseketas, üksik raagus puu või mõni hämaras valguses vaevu eristatav elektriliini post. Inimese kohalolu on peaaegu tajumatu. Kunstnik üksnes vihjab inimese olemasolule inimtegevuse jälgede kaudu. Inimene ei ole siin mitte looduse kroon, vaid kõigest üks väike osa üldisest ja kõikehõlmavast hoovusest.
Koorti maalide kompositsioon ei ole päris tüüpiline. Tihti jääb mulje, et kesksel kohal on tühi ruum ning üksikud objektid on sattunud sinna juhuslikult, nagu võib sattuda me vaatevälja mõni puu või maja, kui laseme pilgul vabalt mööda silmapiiri liikuda. Kaugusse vaadates ja looduse piiramatut avarust kogedes ei keskendu me nendele juhuslikele objektidele, kui just miski nende juures me tähelepanu ei köida. Maailmapilt on teadlikult viidud fookusest välja. Selle asemel et tuua oma töödes esile seda, mis on, rõhutab kunstnik seda, mida seal ei ole. Siiski ei ole Koorti puhul tegemist nihilistliku eimiskiga, pigem kujutab ta vaimset substantsi, mis elab, tunneb ja muutub – omamoodi külluslikku tühjust, mis sisaldab korraga kõiki värve ja vorme nende eristamatul kujul. Selline maastikukäsitlus ei paku konkreetseid vormilahendusi, kuid on valmis kõikvõimalike vormilahenduste tekkimiseks.
Koorti töid on raske paigutada traditsiooniliste kunstivoolude raamidesse. Kunstnik kasutab äratuntavaid kujundeid, mistõttu tema maastikud näivad teatud määral realistlikud, sealjuures ei järgi ta oma ruumikäsitluses elementaarseid perspektiivi reegleid ega ürita luua valguse ja varju efekti. Perspektiiv ja varjud määravad hetke ja koha, nende puudumine võib viidata kunstniku soovile kujutada reaalsust üldises võtmes, väljaspool aega ja ruumi. Vaatamata sellele, et eranditult kõik tööd on maalitud tumedas koloriidis, ei näe Koorti maastikud välja tuhmid ja elutud. Tänu kunstniku enda välja töötatud maalitehnikale omandavad teosed teatud sügavuse ja õhulisuse, mis mõjuvad rahustavalt ja viivad vaataja argipäeva pisiasjade juurest eksistentsiaalsete igavikuliste küsimuste juurde. Visuaalsete efektidega loob Andres Koort pildi voolavast maailmast, maailmast, mis on alati tervik, kuigi pole kunagi lõplikult valmis.
