Cooperi ja Gorferi näitus „Nende volditud seinte vahel. Utoopia“ Fotografiskas kuni 18. IX.
„Maailm meie ümber ei ole asjade objektiivne kooslus, nagu me kipume seda ette kujutama, vaid pigem muljete ja tõlgenduste igavesti muutuv kaleidoskoopiline tants,“ ütles Sarah Cooper New Yorgi Fotografiska „Utoopia“ näitust saatvas intervjuus 2020. aasta septembris. Möödunud aasta sügisel ja talvel võis väljapanekut külastada Stockholmi Fotografiskas ja nüüd on see jõudnud Tallinna.
Vahetsoonis lõksus
„Utoopia“ tegelased on noored naised, kes olid sunnitud põgenema oma sünnimaalt ja on tulnud elama Rootsi. Mõnel juhtumil ei võtnud küll põgeniku vaevalist teed ette nemad ise, vaid nende vanemad, nemad sündisid juba Rootsis, mida on peetud demokraatia ja sallivuse lipulaevaks. Polegi tähtis, kas nad põgenesid sõja, kliimakriisi, majandusraskuste või isikliku elu võimatuse eest, nad on põgenikud. Nad otsisid paopaika, kohta, kus tunda ennast vabalt ja sootsiumi täieväärtusliku liikmena.
Kunstnikud Sarah Cooper ja Nina Gorfer ei ole rootslased, aga nad ei ole ka pagulased, Rootsi on nende vaba valik. Ameeriklanna Cooper omandas bakalaureusekraadi fotokunstis Syracuse’i ülikoolis, austerlanna Gorfer õppis arhitektuuri Zaha Hadidi käe all Viinis. Nad kohtusid magistriõpingute ajal Göteborgis ja 2006. aastast algas koostöö. Tekkis duo Cooper ja Gorfer. Neid võlusid narratiivsed struktuurid ja visuaalne lugude jutustamine, kultuurilised väljendused ja mõjutused ning armastus raamatute vastu.
Israa, Shadi ja Segal on sündinud Rootsis, Maryan, Yohana, Jana, Sowda, Roseline, Parwana, Setara ja Vere jõudsid sinna 2010ndate keskpaiku rändekriisi ajal. Sarah Cooper ja Nina Gorfer alustasid nendega koostööd 2017. aastal. Kunstnike neli aastat kestnud projekti võib nimetada enesemääratlusele pühendatud antropoloogiliseks uurimuseks. Maryan, Yohana, Jana, Sowda, Roseline, Parwana, Setara ja Vere, aga iseäranis Israa, Shadi ja Segal ei ole enam süürlased, eritrealased, afgaanid, keenialased, palestiinlased, kurdid, somaallased, aga nad ei ole veel rootslased. Rootsi on avatud ja külalislahke maa, aga rootslased kutsuvad väga harva kellegi külla, kes pole just sugulane või keda ei tunta lapsepõlvest peale. Seda teavad hästi Rootsis elavad eestlased. Või vähemalt oli see niiviisi veel 1980ndatel. Pole kindel, kas neist saavad kunagi rootslased, omad, või jäävadki vahetsooni, ei siia ega sinna. Mida nad ise tahavad? Cooper ja Gorfer ei tunne ennast (ilmselt) vahetsoonis lõksus olevat, sest ka siis, kui nad ei räägi rootsi keelt, peetakse neid märgatavalt rohkem omaks kui perfektselt rootsi keelt valdavat Israad või Shadit. Aga nad saavad aru, mida see tunne tähendab, sest empaatiata ei oleks nad seda projekti ette võtnud.
Empaatiavõime on sellise projekti üks eeldus, iseäranis kui koostööpartnerid on valmis jagama väga isiklikke, traumeerivaid kogemusi – seda, mida tavaliselt võõrastele ei räägita. Kas on eetiline ehitada oma kunstiteos üles võõrale kogemusele? Ükskõik kui ettevaatlikud elus võõraste suhtes ka oldaks, teistsugune olek, eksootika lisab kunstiteosele ainult vürtsi ja väärtust. Kust jookseb piir, et kõlama jääks koostööpartneri hääl ja elavast subjektist ei saaks autori vormitud objekt? Või vastupidi, poliitilise korrektsuse nimel on ka ettevaatusega liiga kaugele mindud ja oma lastele jutustatakse järjepanu vaid oma lugusid. Ma ei tea, kui palju kunstnikud nende küsimuste peale mõtlevad, kuid Cooperi ja Gorferi projekti albumi eessõnas on need arutuse all.1 See aga tekitab projekti vastu ainult usaldust.
Renessanss kui uus algus
Kunstnikud on pealkirjastanud oma koostöö „Utoopiana“. Thomas More tõi selle mõiste euroopalikku kultuuriteadvusesse kahe kreekakeelse neologismi ühendusena: outopia kui koht, mida pole olemas, ja eutopia kui hea paik. Cooper ja Gorfer parafraseerisid seda omakorda kui midagi, mis on olemas, kuid mis ei ole koht. See pani neid aga küsima: „Kui utoopia ei ole koht, mis see siis on?“ Tõuke said nad selleks ühest aastate eest ilmunud ajalehe Zeit artiklist, kus utoopia on autori arvates tänapäeval ajast ja arust. Kunstnikke jäi selline arvamus vaevama: kui utoopia ei kuulu meie ühiskonda, mis saab siis lootusega?
Cooperi ja Gorferi „Utoopiat“ võib vaadata portreede väljapanekuna, aga ka ruumiinstallatsioonina, kuhu on asetatud foto- ja kollaažitehnikas portreed. See on hõrgult kaunis väljapanek. Vahetsooni lõksu jäänud traumaatilise minevikuga noored naised tuletavad meelde renessansimaale.
Nad ei ole mitte ainult noored, lausa verivärsked, vaid ka imeilusad, ebainimlikult ilusad. Neis on rahu ja tasakaalu. Nad on renessansiajal välja kujunenud Euroopa klassikalise maali etalon. Tegelikult natuke rohkemgi, sest liiga ilusas on juba midagi võõristavat, ohtlikku, aga mis kõige tähtsam, neis on väge ja võimu.
Renessanss ei olnud mitte ainult taassünni aeg, antiikaja ideaalide, eelkõige Antiik-Kreeka igavese nooruse iha naasmine, see oli uue alguse kinnistumine: uue või ka vana testamendi stseenid olid toonud just sellesse aega ja kohta, kus ja millal kunstnik neid kujutas. Kuid renessansiaja suurim luuletaja Dante elas suure osa elust pagenduses, rändamine ja eksiil on tema loomingu tähtsamaid teemasid. Julia Kristeva osutab Dante ennenägematule viisile luua endale oma universum, kui maailmas puudub oma koht: „Ankrupaigast ilmajäämine näib olevat vabastanud Dante kujutlusvõime täiel määral, nii et, maksmata lõivu ühelegi võimule, kuid saades tuge kristlikust universalismist, millele ta andub kogu oma usuga, ehitab ta oma poeemis nii kompleksse universumi kui üldse võimalik, lõpmatuse enese, millest on saanud maailm.“2
Ainult renessansiga, ükskõik kui vastuoluline see ajastu ka polnud, pole Cooperi ja Gorferi „Utoopiat“ õige siduda. Kunstnikud on kasutanud fotomeediumi, töödelnud seda niiviisi, et vaataja võtaks kujutist vastu klassikalise maalina. Ehk manipuleerinud vaatajaga. Kuid mitte ainult: nad on fotole lisanud kollaaži, kuid mitte kõige hõlpsamal viisil, et esitada mõlemad meediumid koos ja tekitada sellega näiliselt mitme reaalsuse koostoime. Nad on pildistanud iga kollaažidetaili uuesti, et tekitada fotomeediumis kihistustest koosnev tervik, aga nii, et protsess on lõpptulemuses jälgitav. Seda võib vaadata ka kogu protsessi metafoorina: õnnestunud ja läbikukkunud kohtumised, usalduse saavutamine ja tagasilöögid, pildistamisseansid, fotode töötlemine ja ümberpildistamine, tekstide toimetamine ja väljavõtete valimine, eksponeerimine New Yorgis, Stockholmis, Tallinnas ning tagasiside. Aga miks mitte koostööpartnerite põgenemisloo, elu metafoorina. Nii aga ei mahu „Utoopia“ enam ainult renessansi korra- ja tasakaalutaotluse alla, vaid omandab tasapisi manerismi ja juugendi kõikehaaravust. Või kasvab islamikunsti ruumi kujundavasse ornamentalistikasse.
Nii nagu fotomeedium on ainult üks kihistus, on seda ka tahvelmaali illusiooni kandev portree. Cooperi ja Gorferi fotoportreed ei ole ainult hästi kadreeritud ja raamistatud vaade teise reaalsusesse, portreteeritava nägu ümbritsev keskkond, eksootiline floora ja fauna, voolab portreelt seinale, katab seina ning jõuab naaberportreele. Väike, aga tähenduslik pildikeskkond kasvab üle ruumi kaunistuseks, tapeediks. Kompositsioon, detailid, värvid – kõik on olemas, kuid tähenduslikust omaruumist on saanud dekoratiivne ja anonüümne suurteos. „Utoopia“ tüdrukud on saanud Eedeni aia, mis küll määratleb kõiki neid, aga ega kellegi kohta just midagi teada saa. Ahvatlev, isegi võrgutav eksootikaudu mässib endasse koostööpartnerid ja uimastab sulnilt ka vaataja.
Cooper ja Gorfer ei ole oma koostööpartnereid võimestanud selleks, et neist võiksid saada järjekordsed Klimti või Gauguini eksootilised ja kättesaamatud ideaalid, objektid. Vaataja saab siiski neist tüdrukutest rohkem teada kui ainult eesnimi, sünniaasta ja -koht ning Rootsi jõudmise aeg. Neil kõigil on oma lugu. See ei ole ühine, anonüümne kannatuste rada, see jõuab vaatajani just nii, nagu nemad on seda rääkinud. Raamatus on kunstnikud seda visuaalse kujundiga ilmekamaks ja isikupärasemaks vorminud, fragmendina näituseruumis kipub oma nägu aga kaduma, tekst mõjub neutraalse ja isegi ametlikuna.
Olen küll kergema vastupanu teed läinud ja kasutanud üsna vägivaldselt pealkirjana ainult „Utoopiat“. Utoopia, nagu renessansski, on ainult pool tõde. Või kuuluvad volditud seinad utoopia juurde, et neid siis vajaduse (või soovi) korral kinni ja lahti voltida? Aga kas koht, mida pole olemas, või mis on olemas, aga pole üldsegi koht, peab nii korrastatud olema? Annan aru, et selline küsimus võis tekkida ainult Nõmme unelevas aedlinnas.
Eile täitus Tallinna Fotografiskal kolm tegutsemisaastat. Päris ruttu on läinud, korrastatusest võib rääkida, unelemisest mitte.
1 Alex Chai, Maryan beyond the frame. – Between the Folded Walls, Utopia. Bokförlaget Max Ström 2021, lk 8.
2 Julia Kristeva, Võõrad iseendale. Tõlkinud Kaia Sisask. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2017, lk 144.