Õhuvõnked on nähtamatud, ent need on samavõrra olemas kui veelainedki. Mida ei ole esemete kujul olemas, on matemaatilised mudelid asjade liikumisest, mis õhu võnkuma panevad. Kui näpuga kontrabassi keelt tõmmata, hakkab see liikuma. Nüüd kõrv kuuleb helilainet, sõrm tunneb keelelainet, ent silm ei näe liikuvat keelt, mis on olemas, vaid hägusat lauget sinusoidi, mida ei ole olemas mujal kui matemaatilises mudelis ja mida silm märkab ainult taju puudulikkuse tõttu, kuna ei ole võimeline nägema eset kiire liikumise pealt täpselt selles kohas, kus see parasjagu asub. Kui ma selle üle loen, hakkab pea ringi käima. Kui ma tekstist ka aru saada üritan, tuleb raske tunne peale, et tähendust ei ole olemas, on vaid näivus, et ma seda mõistan. Võtab värisema. Nii juhtus ka Jüri Kassiga, kes üritas oma pilti süveneda, jälgida selle jooni, mis looklevad pildi ülemisest servast alla serva sinusoidselt, tuhandeid kordi kord valgena, kord hallina, kord mustana pöörisesse põimuvad.
Arvan, et ta jäi merehaigeks nagu lehetäi, kes oli enne kontserti kontrabassi keelele roninud. Ei maksa liialt sellisesse teksti süveneda. Tasub märgata, et see dekoreerib kenasti lehepinda, selle eest makstakse ka natuke raha. Perenaine vaatab ahastades, kuidas kass valget, halli ja musta lõngakera korraga taga ajab, sinkadi-vonkadi, edasi-tagasi. Meeleheide tuleb peale, kui ette kujutada samade lõngade keraks tagasi kerimist. Parem siis juba lõuend peale heita, lõngapusa nõelapistetega selle külge kinnitada ja saab seinavaiba, mis sobib igale poole kui IKEA mööbel. Sellise toote puhul on tööjõud odavamgi veel kui Bangladeshis – rasketes majanduslikes oludes hea silmas pidada.
See on kodukasside salaplaan Eesti perenaiste päästmiseks finantskrahhist. Odavad võnked võivad olla suur kunst. Praegu on Hausi galeriis avatud näitus „1000– 5000”, mille mõte on tõestada kunsti kättesaadavust keskmisele ostjale praegusel turul. Seal võib näha Vive Tolli „Võnkeid”, kus võnked ei pühi seinu nagu Jüri Kassi tuulepöörised, vaid teevad valiku, kuhu järgmise sammuga võnkuda, või vääratavad inimlikul moel. Ka Jüri Kassi enda võnked kolm kuud varem Ungari instituudi galeriis erinevad praegusest näitusest. Seal kombineeris ta kolme erinevat siiditrükimotiivi kammerlikeks paladeks põimuvas geenistruktuuris. Siis võrdlesin ma nende hoogu Ülle Marksi piltide energiaga.
Nüüd võime näha visuaalset ekvivalenti kose valgele mürale toas. Nüüd võiks neist ka sama kõva särtsu saada kui Ülle Marksi piltidest, kui disainer Jüri Kassis seda elektrit ei maandaks. Teisest küljest sobivadki ehk paremini erinevatesse tubadesse, sest ega kõik ei naudi, kui juuksed pildi all särisedes turri tõuseksid nagu vihasel kassil. Eriti veel, kui seda elektrit tegelikult ei ole olemaski, see ainult näib.
