Lavastaja Leino Rei, kes toomkiriku suveteatrist näitlejana tuttav, on nüüd lavastajana  seadnud vaatamiseks kolm tuntud lugu: Aadama ja Eeva loo piiblist, Charles Perrault’ „Sinihabeme” muinasjutu ja vendade Grimmide „Rapuntsli”. Lugusid raamistab legend müürivaim Volgist, kes seina seest välja hiilib ja sel ajal, kui müür norinal magab, lastele jutte vestab. Volk pajatab ja lood saavad liha luudele niikaua, kuni müür taas üles ärkab ja vaim peab lõpetama.     

Väärt idee – elustada vanade seinte vahel vanad lood. Pikas rohelises rüüs habeme ja kepiga müürivaim osutab kõigepealt XIII sajandist pärit alusmüürikividele ja lisab tähenduslikult, et need on pärit ajast, mis „palju vanem,  kui teie üldse oletegi”. Aga sõnad on veel vanemad … Ja ta alustab lugu ajast, kui „üldse mitte midagi ei olnud”, kui tuli Looja ja hakkas looma.   

Napp lavakujundus, lihtsad vahendid, esiplaanile tõuseb jutuvestja vaim ja vaimsus. Poeedihingega näitleja sobib lastega. Tema jutustamisviisist saab väärtus omaette: ilmete ja rõhutustega juhatab ta lapsed läbi muinasjuturadade,  osutab elutargalt paradoksidele ja kannab noored kuulajad nalja abil üle hirmu kuristike. „Sinihabeme” tuntud õuduslugu omandab episooditi lausa koomilise multifilmi värvingu. Kui vaja, kehastub Volkonski ise Jumalaks ja tema pikast kepist saab madu, aga ta võib olla ka Sinihabe või nõid. Juttu täiendavad tema enda täheldused, näiteks: „Küsimusi on alati rohkem kui vastuseid. Aga ega vastuseid enne saa, kui ei ole küsimusi”.   

Pärast esimesi lugusid on aeg siduda otsad: hea tegelase (Jumala) keelust üle astudes läheb halvasti, kurja inimese (Sinihabeme) käsu eiramine võib aga lõppeda hästi. Kolmanda loo järel jäävad aga seosed endal luua ja sõnum sõnastada. Merilin Kirbits ja Kristo Toots kehastuvad taustal erisugusteks tegelasteks, kelle liikumisest kujuneb lavastuse rütmikas koostisosa.  Teatrimängu kestel saab tornist Sinihabeme loss ja Rapuntsli vangikong, piibliloo linakarva rõivad asenduvad värvikate ajastukostüümidega, Rapuntsel päästab taas kord valla oma pikad nähtamatud juuksed. Suvised eriefektid elustavad omakorda mängupaika: nähtud etenduse ajal kõmanud äike lisas Sinihabeme loole õudusfilmilikke akorde. Aeglaselt etenduspaigale langev linnusulg või Volgi sõrmede alt murenev müüripuru tõmbavad tähelepanu.         

Toomemäelt alla tulles jääb kripeldama peamiselt tekstide valik ja küsitav kokkukõla. Keelatud vilja teema on nagu kõrs, mille otsa lükitud eri ajastu- ja kultuuritaustaga lood, kuid eri päritolu marjad-viljad ei pruugi anda sobivat maitsebuketti. Toome varemed on  teatrimänguks soe ja sobilik koht, seda järeldust kinnitavad ka äsja augustis antud kaks lisaetendust. Vaimude tunni ajal müüride vahele lennanud esimene pääsuke lubab loota inspiratsiooni edasisteks tekstivalikuteks ja lavastusleidudeks.