Dokumentaalfilm „Aalto“ (Soome 2020, 103 min), režissöör Virpi Suutari, stsenaristid Virpi Suutari ja Jussi Rautaniemi, operaatorid Heikki Färm, Jani Kumpulainen, Tuomo Hutri, Marita Hällfors, Jani Häkli, helilooja Sanna Salmenkallio.

2004. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali puhul tegid toona verinoored filmi­tegijad Marianne Kõrver, Rain Tolk ja Andres Maimik absurdimaigulise filmi „Surm Veneetsias“, mis räägib arhitektuurikaugete kinematografistide seiklustest arhitektuurimaailmas. Üks koomilisemaid stseene on lõik, kus filmi­tegijad küsivad Veneetsia turistide käest, kas nad oskavad nimetada mõnd arhitekti. Nimesaak, nagu arvata, on hoolimata mainekast arhitektuuribiennaalist kesine. Teiste seas jääb kaamera ette kõhukas soome härra. Küsimust kuuldes hakkab ta korraks kokutama, kuid saab siis kõrval istuvalt proualt sosinal vihje: „Alvar Aalto!“ – „Arval Aalto, joo!“ teatab mees võidukalt kaamerasse naeratades.

Naabrite esimodernist Alvar Aalto (Hugo Alvar Henrik Aalto 1898–1976), kelle nimi tähendab soome keeles lainet, on legend mitte ainult oma maal, kus ta aastakümneid auväärsena viiekümnemargasele rahatähele trükituna kaasmaalastele arhitektuuri tähtsust meelde tuletas. Tema kuulsus XX sajandi mõjukate arhitektide reas on eriti levinud Skandinaavia maades ning Aaltol on suuri teeneid kuvandi loomisel Põhjamaadest kui elitaarse, omanäolise arhitektuuri sünnipaigast. Alvar Aaltost on kirjutatud hulgaliselt raamatuid, tema loomingu uurijaid ja järgijaid leidub üle maailma. Aalto nimi on arhitektuurimaailmas nii võimas, et suur osa Soome turismistki elab Aalto najal. Tema soe, inim- ja looduslähedane detailideni läbitöötatud modernism on mõjutanud mitut arhitektide põlvkonda, Aalto looming oli ajast ees ning nüüdseks on see leidnud koha klassikute hulgas. Soome suurmehe projekteeritud hooneid – terviseasutusi, kunstikeskusi, piirkonnakeskusi, teatreid, raamatukogusid, kontorihooneid, muuseume, pühakodasid – on kokku kaheksakümne ringis, need paiknevad kaheksateistkümnes riigis üle ilma, teiste seas leidub killuke ka Eestis – Tartus Tähtveres asub 1932. aastal geograafiaprofessor August Tammekannu perekonnale projekteeritud villa ning tugevat Aalto mõju on tunda nii enne- kui ka pärastsõjaaegsete eesti arhitektide töödes. Kui Leonhard Lapin oma eluloofilmis kurdab, et suured isiksused on arhitektuurimaastikult kadumas, siis peab ta silmas just Aalto-suguseid ülivõimsaid loojaid, kes mängivad korraga mitmel tasandil alates maalikunstist ja pisidisainist kuni suurte ühiskondlike hoonete projektide ja linnaplaneeringuteni välja. Neid, kelle sarnaseid ühiskond enam ei soosi.

Kuidas mahutada suurkuju alla kahetunnisesse filmiprojekti? Mida temast rääkida, õieti – mis jätta rääkimata? Kui palju panna filmi loomingut, kui palju portreteeritava filmilikku elu, peret, seltskonda, ajastut, glamuuri? Millisena serveerida oma maa üht võimsamat loojat rahvusvahelisele avalikkusele? Kuivõrd teda heroiseerida, kas näidata suure läbilöögi kõrval ka tema nõrkusi, inimlikku, intiimset poolt? Need on vaid mõned küsimused, millele filmitegija peab vastama. Ja ta vastab.

Vaatasin filmi n-ö puhtalt lehelt, ei uurinud eelnevalt sisu ega režissööri tausta. Esimeste minutite jooksul tabasin end mõttelt: „Filmi autor on naine. Kindlasti naine!“ Mõne aja pärast tegin järgmise järelduse: filmi autor ei ole ilmselt arhitekt. Kusagil poole filmi peal nentisin pisut kadedalt: „Kui hea stiilileid režissööri poolt!“

See hea leid on sõna otseses mõttes ootamatu leid – Alvari ja tema esimese naise Aino (Aino Maria Marsio-Aalto, 1894–1949) seni avaldamata kirjavahetus, millega film algab ja mis jääb lugu koos hoidma. Midagi nii isiklikku, kohati pisut ebamugavaltki intiimset, ei osanud ühelt arhitektuurifilmilt oodata. Soome keele valdajatel soovitan kirjavahetust kuulata soome keeles, ingliskeelses tõlketekstis võib essents kaduma minna.

„Aalto“ on sümbioos arhitektuuri- ja armastusfilmist. See on lugu kahe suure looja koostööst, ühisloomingust ja teineteisest sõltuvusest. Aino osakaalust Aalto arhitektuuri ja disainiteoste juures ei ole varem kuigi palju räägitud. Ta oli erakordne isiksus, arhitekt, disainer ja nende ühise mööblifirma Artek juht. Ometi temast palju ei teata. See on ehk Virpi Suutari suurim teene – tuua andekas naine mehe varjust välja ning näidata teda abikaasale võrdse partnerina. Selline käik on kindlasti ajastu märk. Aasta tagasi oli arhitektuurimuuseumis Ingrid Ruudi kureeritud näitus eesti arhitektuuri andekatest naistest, kes tihti on teenimatult olnud meeskolleegide varjus. Enam ei ole kombeks rääkida naistest pelgalt kui tugevate mees­isiksuste taustajõust.

Aino suur osa Alvar Aalto ikooniliste majade kujundamisel on üllatus ilmselt ka paljudele Aalto fännidele. Abikaasad olid avangardistlikud pioneerid, kes lahendasid koos tervik­projekte alates maja arhitektuurist kuni mööbli ja disain­esemeteni, seejuures oli nende vormiotsingute keskmes alati inimene oma skaala, puuduste, tunnete ja meeltega. Näiteks loodi Paimio sanatooriumile eridisainiga ergonoomiline mööbel, mille puhul oli arvestatud selle maja patsientide iseärasustega. Ka sanatooriumi sisekujunduses, valguslahenduses ja materjalikasutuses oli keskmes sealne patsient, tihti inimene, kes on määratud olema vaid pikali asendis. Alvar Aalto, kes oli üle maailma paljude XX sajandi esimodernistide sõber, eristus oma kaasaegsetest arhitektidest selle poolest, et moodsa metalse masin-maja asemel tahtis ta teha moodsat puidust-tellisest sooja inimlähedast maja, millel on otsene või sümboolne side loodusega. Seejuures ei olnud tema looduslähedased pehmed vormid mitte ainult maastiku jäljendus, vaid neil oli alati täita oma ülesanne – lainetavad puitlaed parandasid akustikat, orgaaniliselt voolavatest käsipuudest oli mugav kinni hoida jne. Luua sensoorne ruum, paradiis – see oli Aalto-paari soov. Üpris naiselik lahendusviis, mille taga võib näha Aino tugevat mõju.

Alvar Aalto 78 aasta pikkune elu jäi tormiliste sündmuste keerisesse: Soome kodusõda (1918), kus ta osales valgete poolel, 1930ndate üleilmne majanduskriis, Teine maailmasõda ja sellele järgnenud külm sõda. Filmi vaadates jääb mulje, et Aalto libises sest kõigest läbi üsna haavamatult. Ta oli andekas looja, tugev ettevõtja ning hea ja vaimukas suhtleja (seda näitab ilmekalt episood kõnest Speeri ministeeriumis), kes sai peale soome ja rootsi keele hakkama ka inglise, saksa, prantsuse ja itaalia keeles. Osa edust võlgnes ta kindlasti oma sõpradele nn kõrgliigas.

Aalto teine naine Elissa Aalto (Elsa Kaisa Mäkiniemi 1922–1994), kellega arhitekt abiellus pärast Aino surma, oli samuti arhitekt. Nagu filmis tõdetakse, olid Aino ja Elissa lõpuks väga sarnased, isegi välimuselt. Ka Elissa oli Alvarile võrdne partner, kuid, nagu selgub näiteks Google’i otsingutest, ei leia me ka tema nime autorina Alvari kõrvalt. Abikaasade koos projekteeritud Essenis paikneva Aalto teatri või Rovaniemi raekoja hoone andmetes on autorina märgitud vaid Alvar Aalto.

Filmi tarvis on tehtud kõvasti uurimistööd, erakordne leid Aino ja Alvari kirjavahetuse kõrval on Göran Schildti Aalto elulooraamatu tarvis salvestatud taustaintervjuud, kus arhitektuuri suurkuju meenutavad Aalto uurijad ja lähedased maailma eri paigust. Virpi Suutari on otsinud võimalusi loobuda portreefilmi kõige sagedasemast võttest – n-ö rääkivast peast. Pea kõik rääkijad jäävad kaadri taha ja vaataja silme ees käib tegevus ajastutruude filmiklippide, mustvalgete fotode (kohati vahetuvad need liiga kiirelt) ja tänapäeva tippfilmivõtete abil. Filmi seisukohalt on see ilus puhas lahendus – ega enamikule vaatajatest rääkijate nimed ja näod palju ütlekski –, aga inimene, kes teema vastu sügavamalt huvi tunneb, tahab teada, kes talle räägib, kust rääkija info pärineb, kuivõrd on jutt tõsiseltvõetav. Mõne intervjueeritava puhul on nimi kaadri serval väikselt kirjas (Aalto tütar näiteks), kuid just filmi esimeses pooles esinetakse anonüümsena. Filmi lõpus saab tiitritest lugeda, kes rääkis, kuid nime ja teksti kokku panna on keeruline.

Arhitektist on hea filmi teha ka siis, kui teda ennast enam ei ole. Ehituskunstniku loodud majad jutustavad ise oma loojast visuaalkeeles, peab vaid leidma õige vaatenurga. Moodne tehnika annab arhitektuuri filmimiseks suurepärase võimaluse – kaadrid, milleks vanasti tuli üürida helikopter, saab kiirelt kätte väikese drooni abil. Paar plaani linnulennult kirjeldavad ära situatsiooni ja maja konfiguratsiooni ning annavad esmase juhatuse arhitektuuri-idee mõistmiseks. Aaltode arhitektuuripärlitest saab filmis ülevaate erakordselt ilusate filmikaadrite kaudu. Juba nende pärast tasub kinno minna!

Sellest teisest pähe turgatanud mõttest, et filmi autor ei ole arhitekt, ka veidi. Arhitektid armastavad jooniseid. Paar plaani, lõige või asendiplaani visand annavad joonise lugejale kiiresti edasi vajaliku info, tervikliku arhitektuuri-idee maja kohta. Eriti käsitsi joonestatud projektid ja visandid on arhitektuurihuvilisele põnevad. Filmitegijad jooniseid ei armasta – liiga kuiv ja igav vaatajale, usutakse, et elav pilt köidab rohkem. Aalto oli erakordselt hea visandaja, tema vabakäe joonised on väärtus omaette. Paaris kohas neid õnneks vilksatab (MIT Baker House) ja need on nauditavad. Rohkem on filmis näha mööblivisandeid.

Suutari filmi puhul on selge, et selle tegemisel ei ole koonerdatud. Tugev taustatöö, arhiivimaterjali kogumine, filmimised eri kontinentidel, meisterlik kaameratöö ja järeltöötlus, tellitud filmimuusika – seda Eesti keskmise portreedoki eelarvega (40 000 eurot) ära ei tee. Wikipedia andmetel oli filmi eelarve 580 000 eurot.

Suure mehe lõppmäng on mõtlemapanev. „Ka sina, Aalto …“ käib peast läbi, kui lõputiitrid jooksma hakkavad.