8. detsembril anti lillepaviljonis pidulikult üle 2023. aasta arhitektuuripreemiad. Enne seda oli arhitektide liidu, sisearhitektide liidu ja maastikuarhitektide liidu inimestel tekkinud mõte, et auhinnatseremoonia võiks läbi viia loominguline kooslus Alla Puugovitsa, mis koosneb kahest kirjanikust (mina ja Indrek Koff) ning kahest teatritegijast (Eva Koldits ja Toomas Täht) – põhjuseks tõik, et oleme neljakesi ühendanud teatri, kirjanduse ja muusika väljendusviisi 2018. aasta märtsist, mil saime valmis Raymond Queneau samanimelisel teosel põhineva lavastuse „Stiiliharjutused“. Arhitektuuripeo jaoks kirjutasin miniatuuritsükli „Võimalikud ruumid“, mille kohapeal koos Indreku, Eva ja Toomasega ka ette kandsime. See on katse ühendada pidulik-praktiline auhindamine ning spontaanne poeetika, milles põimuvad ruumilised ja sõnalised impulsid. Inspiratsiooni ammutasin muuhulgas Italo Calvino „Nähtamatutest linnadest“ ja Urmo Metsa „Võimalikest majadest“

*

Ruum, kus kõik kajab. Potid kõlisevad, pannid kõmisevad, klaasid kilisevad, kõrbes on kuulda põrandalaudade kääksumist, ämblikuvõrgu niidid mängivad harfi. Kõige rohkem kajab õhk ise, paneb kõik hääled paljunema, tolmu kilgendama. Sellises kajaruumis õpivad helid aegamisi moonduma, neist saavad varjud ja peegeldused, mis säilitavad kaja ulatuse, nii et ruumis tegutsevate kehade haare kasvab kättesaamatuks, jäljed hakkavad elama oma elu, muutuvad fraktaalseks, pindalade lõplikkust võimendab ümbermõõdu lõpmatus.

Ruum, kus kõik kerkib. Inimesed kerkivad toolidelt ja vooditest, nõud kerkivad kappidest, toit külmikust, lilled pottidest, lipud mastidest, hääled raadiost, klaasid akendelt, lehed puudelt. On selge, et taevas algab maapinnalt. Kuna ruum kerkib ka ise, saab selle nagu liivakella ümber pöörata: kõik taevasse kerkinu ehmub korraks maha tagasi ning tsükkel võib jälle alata.

Ruum, kus kõik langeb. Ei lange ainult kardinad, vaid ka kardinapuud, pildid seintelt, kapinupud kappide küljest, diivanivedrud vajuvad läbi diivanipõhjade, parkett vajub läbi põranda, purskkaevud tungivad põhjavee poole, asfaldipragudes veikleb neoon. Arvatakse, et ruumi rajamisel on kasutatud materjale, mis on eriti vastuvõtlikud gravitatsioonile, aga unetutele ruum sobib. Mõneski omavalitsuses langevad otsused.

Ruum, kus kõik kaldub. Sobib inimestele, kes ei usu täisnurki ega asjade seisu. Samas – see, mis kipub kalduma, kipub ka kaduma. Asjad pudenevad akendest hoovidesse, aedadesse, tänavaile; interjööride kallutatuse tagajärjel kasvab välisruumi mitmekesisus. Milline elukeskkond, hüüatab mõni. Kõik sõltub nurgast, sest kaldu pole ju vältimata sama, mis viltu. Liiguvad kuuldused ruumist, kus kaldumine on nii suur, et kõik kaldub otseks, kinnitub Maa nähtamatu telje külge – mis on teatavasti samuti kaldu.

Ruum, kus kõike lahterdatakse. See puudutab kõiki nurki ja nurgataguseid: on kasutud ja kasulikud või varjatud ja avatud piirkonnad, moodsad ja kulunud värvid, huvitavad ja ebahuvitavad liiklusmärgid, tihedalt ja harva kasutatavad tühermaad. Suure lahterdamise käigus koguneb ajapikku omajagu lahterdamatuid asju, need kuhjatakse kuhugi – kusagil leidub jääklahter, pimesool. Kui lapsed ühel päeval selle kinni pitseeritud ruumi lahti lõikavad, läheb lahti pilgar, mida ei saa ei lahterdada ega ka lahendada.

Ruum, kus kõik möödub. Millelgi pole siin õieti pikka pidu, sest kõik peod juhatab sisse teadmine, et iga pidu saab otsa. Pilku on raske fookustada, sest iga asi on parasjagu möödumas. Istuda on selles kohas tülikas, sest paigale sättiva inimese alt jõuab pink vahepeal ära nihkuda. Majanduslikult on see kõik kasulik, sest mööduda saavad nii uued kui ka juba varem möödunud asjad. Kes möödumisega ära harjub, avastab püsimatuse eelise – alati on miski tulemas. Tuleb lihtsalt tabada ära hetk, kui tulev asi möödub, ning siis mööduvat pikemaks venitada. Peaasi et ruum ise ei möödu, aga see on ka ainus hirm, mis paistab püsivat.

Ruum, kus kõik seisab. Iga asi seisab oma kohal ja iga koht seisab kindlalt paigal. Ruumid tunduvad olevat olnud kinnitunud oma kohale juba aegade algusest saati, kuigi keegi ei tea, mida õieti „aegade algus“ tähendab, sest aegki seisab. Poose on kerge võtta, neist vabaneda aga keeruline. Asjade samaaegsus ja eristatus tundub saatuslik. Ringi vaadates selgub, et tuul on vaibunud ning Maa pöörlemiskiirus raugenud. Reisimisel pole nagu mõtetki, lennukitele kasvab angaarides aegamisi sammal – liiga aeglaselt, et seda märgata – nii et kes siin, see siin, kes mujal, see mujal. Ärimees, kes ruumi kokku ostab, hakkab koguma läppuma läinud õhku ja seda puhta oleviku pähe maha müüma.

Ruum, kus kõik hajub. Kristallvaasidelt pudeneb mikroskoopilisi tükke, mis panevad õhu sätendama, parketist jäävad aegamööda näha ainult mustrijooned – kuni igast joonest saab aegamisi punktide üha hõredam kogum. Vanaemade hoidised ei lähe kunagi hallitama, sest minevik neis on määratud haihtuma. Mõnikord läheb hajumine nii tugevaks, et kraanist langev või kraavis voolav vesi pihustub kõikjale laiali. Talvel on see eriti tülikas. Ent boonuseks – ja argumendiks kinnisvaraturul – on tõsiasi, et hajuvad ka mured.

Ruum, kus kõik pöörleb. Pannid pöörlevad plaatidel, munad pannidel, pettumus lootustel. Koerad ja kassid pöörlevad ümber jalgade ja toidukausside, elekter keerleb juhtmetes nagu vesi äravooluavas. Väliekraanidel käivad ringiratast pildid, koridorides pöörlevad trepid kõrgustesse, kust avaneb peadpööritav vaade, millelt saab vaid pilgu ära pöörata. Mõnes ruumis paneb pöörlemine inimesed tiirlema, mõnikord valssi, mõnikord puntratantsu. Lõpuks jagatakse paikkondi selle järgi, kas seal on rohkem päri- või vastupäeva pöörlevaid ruume.

Ruum, kus kõik huumab. Treppidelt õhkab samme, akendest kiirgab saladusi. Selles ruumis pole otsest valgust, on vaid kumad. Mälestused on nagu mustad augud, mida varjab unustuse lõõm. Valgustitest nõrgub pimedat kuumust. Ristmikel kohtuvad hõõgvel teekonnad. Fatamorgaanade virvendused ei ulatu enam silmapiirilt võrkkestale, vaid vastupidi.

Ruum, kuhu saab kõike rajada. Mitte ainult tänavavõrgustikke ja hoonekomplekse koos rõdudega pidudele ja lumele, vaid sinna vahele on võimalik rajada uusi liikumisviise – kõik ruumid ruumis saavad ühendatud, voodist saab keerata ennast otse naabrite vanni ja vannist saab tõusta teises linnaosas asuvasse kohvikusse. See on ruum, kus on nii, et kui ei saa uksest, saab aknast, kui ei saa üle aia, saab läbi aiaaugu, valamu kohal võib käsi sattuda pesema võõrast kätt.

Ruum, kuhu kõik koonduvad. Sõbrad, juhututtavad, kontvõõrad. Viruskundrad, ahjualused, kodukäijad. Missid ja matsid. Inimesed paremalt ja vasakult. Leiutajad ja laiutajad näe, ulatavad teineteisel käe. Arhitektid ja tellijad. Usk, lootus, armastus. Kõik mahuvad – surnute vaimud kehastuvad, elavate kehad vaimustuvad. Käivad jutud, et iga pime kana leidvat siin tera, iga konn printsessi, iga kass kulla, iga pime värvid. Mõni olevat sellist ruumi isegi näinud, juhul kui ta pole mitu päeva midagi söönud või on mitu päeva midagi joonud, kui ta on mõnes eriti sügavas metsas või eriti suures linnas ära eksinud ning näeb seda ruumi korraga artefaktide vahel vilksamas. See on ruum, mis alati terendab – ja alati käeulatuses, sinu ja minu päralt. See on ruum, mille puhul pole aru saada, mis on ees ja mis on sees.