Olemegi jõudnud ajaloolisse hetke, mil Eesti on saanud esimese peaministri, kes on naine. Veel enam, koalitsiooni­kõnelusi juhtisid kaks naist ning esimest korda Eesti ajaloos on ministriportfellid peaaegu soolises tasakaalus.¹ Valitsuse kinnitab ametisse president, kes on samuti naine. Kas feministid on võitnud ja võib pillid kotti pakkida?

Vastus pole mustvalge. Sooline tasakaal on valitsuses ülitähtis: see võiks olla järgmiste valitsuste standard, mitte enam töövõit. Võimuladvikus peaks otsima tasakaalu ka teiste huvigruppide esindatuses, ent lihtsalt esindatusest ei piisa. Loodavad poliitikad peaksid olema feministlikud, sh arvestama võimalikult paljude gruppide vajadustega.

See pole ideaalne koalitsioon, kuna üks pool on korruptiivne² ja teine seisab rohkem rikkurite ärihuvide kui vaesuse leevendamise eest. Kui paljud liberaalid mõtlesid, et nüüd on kõik jälle korras, siis tasub meenutada, et Reformierakonna varasema võimusirge ajal paljud inimesed mitte ainult ei tundnud ennast mahajäetuna, vaid selle erakonna kasinuspoliitika jättiski nad ebavõrdsesse seisu. Sellel valitsusel seisab ees nii soolise kui ka majandusliku ebavõrdsuse kahandamine.

Võib loota, et ajapikku jõuavad ka „erandkorras ainult mehed“ poliitikasaadetes mõistmiseni, miks on tähtis, et esindus- ja võimukohtadel valitseb võrdsus. Mirko Ojakivi ja Sulev Vedler „Rahva teenrites“ (Vikerraadio, 23. I) seda veel ei taibanud. Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio rõhutas saates, et kui teadlikult ei otsita viise, kuidas soolist ebavõrdsust kahandada, siis see probleem iseenesest ei lahene. Vedler kurtis talle vastuseks, et see jutt läheb soolisusekeskseks ja et valitsuses võiksid olla asjatundlikud inimesed. Justkui soolise võrdsuse taotlemine välistaks selle. Ojakivi sekundeeris, öeldes, et tema silmis ei ole Eesti kultuuriruumis sooküsimus nii fundamentaalne, rohkem oodatakse valitsust, kus oleksid targad inimesed. Vestlus­juhina sulges Ojakivi soolisuse teema saate kaheksandal minutil ning ütles, et murekoht on ikkagi uue valitsuse väärtused …

Sellega näitasid Ojakivi ja Vedler oma privileegipimedust. See mõiste tähendab, et seistes ühiskonnas võimupositsioonil ei tajuta võimuredelil allpool olijate vajadusi. Seetõttu ei oska meespoliitikud alati ka esindada naiste huve. Samal põhjusel on tähtsad teised esindatused poliitikakujundajate ridades: teised emakeeled, ratastoolis liiklejad, maainimesed, vaesest perest inimesed jne. Poliitikakujundamine on sellega otseselt seotud, sest igaühe otsustes mängivad kaasa tema elus saadud kogemused ning neist lähtuvad põhimõtted.

Eesti kultuuriruumis on sooline küsimus fundamentaalne. Mehed on olnud ülekaalukalt esindatud mitte ainult ministriametis, vaid ka parlamendis, kohalikes omavalitsustes, suurettevõtete juhatustes, teadusrahastuste komiteedes jm.³ Rääkimata sellest, et naised saavad meestest keskmiselt vähem palka ja rohkem peksa. Mehed on ülekaalus nii vanglates kui ka näiteks enesetapustatistikas – ka see on sooline küsimus. Seetõttu on ühiskonna mustrite analüüsimine soolisest perspektiivist lääts, mille abil saab palju vajalikku infot. On tõesti omaette väärtus, kui juhtide seas on naisi sama palju, kui on mehi. Eestis on ainult meeste nägemine juhtivatel kohtadel nii normaliseeritud, et tekib kahtlus, et soojad kohad ringlevad samade võllide vahel ja osa kompetentseid inimesi (kes on juhtumisi naised) on otsustustubadest eemale põtkitud. Teadlik naiste toomine valitsusse ei tähenda ebapädevat valitsust, sest need naised on oma töös pädevad.

Ainuüksi naiste kohalolust aga ei piisa, sest ka naised võivad toetada patriarhaalseid väärtusi. Selle vältimiseks võiks muuhulgas kuulda võtta Feministeeriumi ja LGBT ühingu ettepanekuid koalitsioonile. Ühiselt soovitakse inimõigustega tegelevate vabaühenduste regulaarset ja läbipaistvat rahastamist, et ei korduks ohtlik triangel, mille kutsus esile eelmine rahandusminister. LGBT ühingu ootused uuele valitsusele on, et kooseluseaduse rakendusaktid võetaks vastu, et transsoolistel inimestel oleks lihtsam läbida nii juriidilisi kui ka meditsiinilisi protsesse, et vaenukõne kriminaliseeritaks ja et ühtlustataks diskrimineerimise kaitse.⁴ Feministeerium soovib, et tõstetaks abiellumis- ja seksuaalset enesemääramisiga (praegune seadus lubab Eestis lapspruute). Samuti sooviti, et vägistamise mõiste karistus­seadustikus laieneks kõikidele nõusolekuta seksuaalaktidele (praegu võib seadust tõlgendada nii, et vaikimine tähendab nõusolekut). Feministeerium soovitas uuel koalitsioonil tagada, et perevägivalda tarvitanud isikute puhul arvestataks seda asjaolu neile laste hooldusõiguse määramisel. Ning et riik looks kvaliteetseid ja taskukohaseid omastehoolduse teenuseid, et (enamasti) naistele ei langeks nii suur hooletöö koormus.⁵

Minu ootused uuele valitsusele on, et loodaks teaduspõhine, argumenteeritud poliitkultuur, kus debatis austatakse vastast, ei tegelda töötegemise asemel ideoloogiliste kismadega ega vabandata välja fašismi. Ning et kaitstakse majanduslikult haavatavate inimeste huve ja juuritakse välja oma korruptsioonivõrgustik. Äkki nii saame hakata oma riigijuhte tõsisemalt võtma. Esimene samm, soovõrdsus valitsuses, on tehtud.

1 Priit Pärnapuu, 30 aasta ministrid luubi all. Kes oli ametis üle 4000 päeva? Milline peaminister sai alla 1% häältest? Kus saavad löögile naised? – Õhtuleht, 20. I

2 Vt Korruptsioonivaba Eesti ettepanekud, kuidas suurendada poliitikakujundamise läbipaistvust: Carina Paju, KVE saatis koalitsiooniläbirääkijatele ettepanekud korruptsioonivastaseks tegevuseks – transparency.ee, 19. I

3 European Institute for Gender Equality, Gender Equality Index, Power in Estonia for the 2020 edition

4 Eesti LGBT Ühing, Ettepanekud koalitsioonile LGBT+ inimeste võrdse kohtlemise edendamiseks Eestis – lgbt.ee, 19. I

5 Feministeerium, Viis olulist asja, mida uus valitsus ära saab teha – feministeerium.ee, 20. I